Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kus on kirjas organisti nimi?

24.04.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Leipzigi Tooma kirikus (Thomaskirche) on altari ees keset kooriruumi hauaplaat. Ei, sinna pole maetud ükski tähtis riigitegelane, piiskop ega kirikuõpetaja. Sinna on maetud Johann Sebastian Bach. Suurim luterliku kiriku muusikute seas, Meister suure algustähega. Rahvas viib lilli, seisatab, tihtipeale saab sinna juurde ka suurmeistri muusikat nautida. Ja kui hoolega kiriku vitraažaknaid silmitseda, leiab ühelt üles helilooja portree.
Wolfenbütteli peakirikus on altariruumi kõrval asuval piirdel mälestustahvel seal kunagi töötanud kantoritele ja organistidele: Michael Praetorius, Heinrich Schütz ja teised. Väikese Stettini külakiriku välisseinal on kahemeetrine mälestustahvel Carl Loewele, Lübecki Maria kirikus (Marienkirche) Dietrich Buxtehudele.
Nii leiab Saksamaa kirikuid külastades igal sammul mälestuskillu seal töötanud muusikute, endiste ja praeguste orelite ja muu kohta. Mitmel linnal ja kogudusel on välja antud raamat nende orelitest. Kirikute voldikutel ja infobrošüüridel on pastorite kõrval kirjas ka kirikumuusikud ning orelite dispositsioonid. Ka internetist leiab rohkelt materjali.
Tahes-tahtmatult tekib kõrvutuspilt Eestiga, kus peaaegu midagi sellist pole. Muidugi võib väita, et meil pole nii tuntud heliloojaid ega organiste ka, kuid samas – kas see ikka päris nii on? Tahame ju pidada ennast laulurahvaks, kelle laulupeod on alanud kirikust ja kirikukooridest, kelle muusikud ja festivalid, sealhulgas organistid ja orelifestival, on tunnustatud kogu maailmas. Ning meie kirikuis on rohkelt nii kunstiliselt kui ajalooliselt väga väärtuslikke pillide kuningaid.
Siiski, Tallinna toomkirikust võib orelirõdult leida Hugo Lepnurme mälestustahvli, ka Tallinna metodisti kiriku uus orel on temale pühendatud. Vaimulikest laulupidudest on raamat välja antud. Mõnel kogudusel on nii muusikute kui orelite kohta koduleheküljel või trükitud kujul info olemas. Kuid need on paraku üksikud näited, enamasti ei leia koguduste kirikumuusikute ega orelite kohta mitte mingit infot, ei trükituna ega kodulehelt.
Tihtipeale sirvin Eesti kirikuid külastades nende infobrošüüre või raamatuid ning enamasti pean nentima: taas muusikast mitte sõnagi. Ometi on kiriku ligi poole tuhande tegevusaasta jooksul mänginud seal paljud organistid, korraldatud kontserte ning orelirõdul leidub korraliku ajalooga kenake instrument. Pastorite elulugusid ja nimekirju avaldatakse, kirikuhõbedast on välja antud mitu raamatut. Isegi Venemaal on ilmunud raamat kunagistest ja praegustest orelitest. Kuid kus on sadade köstrite, kantorite, organistide ja koorijuhtide elulood ja nimekirjad Eestis? Kus on terviklik kogumik Eesti orelitest?
Viimati esitasin selle küsimuse oma pastorist abikaasale, kui Narva Aleksandri kiriku muuseum oli taas ühe suure pastoreid tutvustava stendi võrra rikkamaks saanud. Ta vaatas mulle otsa, mõtles natuke ja ütles: «Aga sul on ju õigus. Järgmine stend on Narva kirikumuusikutest.» Ja juba järgmisel hommikul nägin ta töölaual raamatut Narva kirikumuusika ajaloost.
Tundub, et siinkohal on meil veel palju, milles Saksamaalt eeskuju võtta – peame õppima kirikumuusikat väärtustama. Ning mõistma, et see algab inimestest – kirikumuusikutest, kes ennastsalgava entusiasmiga püüavad Eesti vaimuliku muusika alal midagi ära teha. Just nimelt püüavad, sest tihtipeale takerdub hea tahe kas mõistmatusse, omavahelistesse nägelustesse või rahapuudusesse ning halvimal juhul lõpeb see ühe paljutõotanud kirikumuusiku läbipõlemisega.
Et seda ei juhtuks, et muusikalõke jätkuvalt põleks, tuleb seda toita, hagusid lisada, sütt segada ja tuhast puhastada. Mis on nendeks hagudeks? Tunnustus, hea sõna, käepigistus, ka aunimetused ja palgalisa. Ja siis jaksab muusik taas tunde harjutada, uusi noote otsida, kontserte korraldada, projekte kirjutada, inimesi koori kokku kutsuda ning seeläbi rõõmu kaunitest helidest teistega jagada.

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)