Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kus asub õnne sepikoda

14.08.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Esmaspäevases Postimehes arutleb kolumnist Mihkel Mutt eestlaste õnnelikkuse üle (Eestlaste õnnetunne on nihkes, Postimees 12.08.2013). Ta küsib retooriliselt, kas eestlaste püsimine alati erinevate õnnepingeridade tagaotsas ei viita meie rahvuslikule omapärale, ning tõdeb, et eestlasel on ilmselt oma õnne ja õnnelikkuse avaldamiseks vahel natuke teised sõnad ja iseäralik maneer. Poolnaljatledes lisab Mutt, et vist üksnes armunud tüdrukud, süvausklikud ja olümpiavõitjad võivad meil öelda jagamatult: jah, olen õnnelik.
Kolumnist Muti arutlust lugedes jäin mõttesse, kas olen märganud seoseid usklikkuse ja õnnetunde vahel näiteks kirikuliikmete hulgas. Pean tõdema, et me kiriklikus kõnepruugis tegelikult ei kasutagi kuigi sageli oma hingeseisundi kirjeldamisel sõnu õnn või õnnelik.
Õnn tundub olevat midagi juhuslikku, mida vahel ka saatuseks nimetatakse. Õnnelik on aga üldjuhul inimene, kelle elu on kulgenud ühiskonna normide kohaselt hästi ja kellel on head suhted lähedastega, aktiivne suhtlusringkond, hea tervis, keskmisest parem haridus, regulaarne ja kõrge sissetulek, põnevad harrastused jne. Juhusliku või ootamatu õnnena kogetakse enamasti midagi, mis on lotovõiduga võrreldav, kuid siiski inimesest endast sõltuv. Lotopileti peab ju ikka ise ostma.
Nõnda juurdub arusaam, mis on eestlasele nii igiomane ja mille on tuntud laulu sisse pannud luuletaja Paul-Eerik Rummo: Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja, parem veel, kes suretab kõik ülejäänud välja. Nii täpselt võtavad need paar luulefraasi kokku keskmise eestlase usaldamatuse kellegi teise suhtes, sealhulgas Jumala.
Julgen luua seose eestlaste kirikukauge ja materialistliku eluhoiaku ning õnnetunde puudumise vahel. Individualistliku kalduvusega inimese õnnetunne on sõltuvuses suutlikkusest ise oma õnne sepistada. Kui see aga ei õnnestu, valdab inimest pidev rahulolematus. Kuid ka sellises olukorras kiputakse langema pigem enesesüüdistustesse, kui tõdetakse, et ebaõnnestumisel on ka objektiivsed põhjused subjektiivsete kõrval.
See, et eestlased ei kipu tänavatel meelt avaldama, streikima või valitsushooneid ja panku massirahutustes ründama, ilmestab samuti meie eluhoiakut. Kui olen ise oma õnne sepp, olen ise ka oma õnnetuses süüdi. Streigiliikumise esirinnas asuvate ametiühingute liikmeskonna kahanemine on olnud aastatega niisama kindel kui kirikuliikmetegi vähenemine. Tegelikult pole ametiühingud Eestis kunagi sellist toetuspinda saavutanudki, mida saaks võrrelda kiriku liikmete arvuga või pidada üldrahvalikuks. Kes on ise oma saatuse sepp, ei usalda Jumalat, veel vähem ligimest. Ta ei kannata välja kedagi rivaalina otsustamas oma saatuse üle.
Jeesus ei kõnele kunagi õnnest ega õhuta oma järgijaid seda taotlema. Ses suhtes oleme eestlastena tema tublid õpilased. Kuid Jeesus kõneleb palju õndsatest, nendest, kes on Jumala poolt välja valitud, päästetud. Õndsuse aluseks ei ole aga omaenese teod või enda sepistatud õnn.
Õndsus on alati midagi, mis tuleb väljastpoolt. Õndsuse eelduseks on usaldus Jumala vastu. Tema kaasamine oma elu otsustesse. Kristlik arusaam, et kõik, mis hea, tuleb Jumalalt ja ka vastupidi, Jumal teab, mis mulle on hea, kujundab lepliku meele ja rahuloleva ellusuhtumise. Jumalasse uskuv ja teda usaldav inimene võib oma eluga olla rahul ka olukorras, kus ehk nii mõnigi teine nuriseb ja oma kurba saatust neab.
Kristlane oskab olla tänulik piskugi üle ja märgata Jumala sekkumist ka tillukestena tunduvates asjades. Ehk saab seda pidada õnneks, kuigi ise nimetame me seda pigem õnnistuseks. Õnnistus on miski, mida me ise ei saa endale luua ega nagu õnne sepistada. Õnnistus tuleb alati Jumala käest ja sellega võime kogeda püsivat seotust oma Looja ja Lunastajaga. Nõnda pole kristlane kunagi ka üksi ei oma õnnes ega ka õnnetuses.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)