Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kursus julgustab rakendama andeid kirikutöösse

21.05.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Olen üks neist õnnelikest, kel on olnud võimalus sel õppeaastal osaleda EELK Misjonikeskuse korraldataval noorte piibli- ja misjonikursusel.

Mina vajasin sellele kursusele minekuks isiklikku kutset. Et keegi mulle üldse nii hea idee annaks ja seletaks, mis seal toimub, ning aitaks aru saada, et ma olen selle kursuse jaoks täitsa sobiv. Jah, päris õudne oleks ju kuhugi täienduskursusele minnes alles kohapeal avastada, et sihtgrupp on hoopis teine …
See, et kursus võtab kuus ühe nädalavahetuse, nõuab muidugi ka veidike … no ütleme kombineerimist. Samas võtab koolis või tööl käimine elust oluliselt suurema aja ning ses mõttes tuleb kooli ja töö tõttu kombineerida palju rohkem. Ja mida toredamat võiks ette kujutada kui kristlik noortelaager nädalavahetusel ning nii iga kuu!
Seltskond on meil mõnusalt kirju. Ainulaadne on ju igaühe elu ning tee Jumalani. Muuhulgas on meil kõigil ka erinev eriala, ometi moodustame kokku ühe omalaadse ja hästi toimiva organismi (kuigi alati vasak käsi ei tea, mida teeb parem). On hea viibida nende hulgas, kellele usklik olla on normaal­ne. Ja usust rääkida on normaalne. Poliitikast ja rahast ei räägi muidugi ka meie eriti …
Piiblikursusel käimise suur eelis on see, et kui seal juba kohal olla, siis on imelihtne võtta aega Jumala jaoks. Eks igapäevaelus paljude muude toredate asjadega tegeldes võib küll ahmida endasse hulga rõõmu ja innustust, kuid vaimulikku toitu süüa unustades hakkab nälg Jumala järele tasapisi kahanema. Ja see ei suurene ka siis, kui jätta mõnel korral makaronid söömata. Ühe asjana igatsesin piiblikursuselt leida just seda suuremat nälga Jumala järele.
Nagu igasugune pikaajaline suhe, nii ka suhe Jumalaga muutub seda huvitavamaks, mida enam teineteist tuntakse, usaldatakse ja armastatakse. Jumal teeb ja suudab seda kõike juba täiuslikult, vaid meil tuleb lapse kombel tema suurust päev-päevalt avastada. Mulle näib, et mida paremini ma Jumalat tunnen, seda suurem näib tema armastus minu vastu. Jumala lõputu armastus muidugi enam kasvada ei saa, minu arusaam Jumala armastusest aga küll. Mu meelest just sellega me piiblikursusel põhiliselt tegelemegi – avastame, kui suur on ikka see Jumala arm!
Eks teadmisi Jumala, usu ja kiriku kohta jagatakse seal meile ka muidugi üsna ohtrasti. Nii mõnigi asi on nende kuudega saanud mu jaoks selgemaks, mõndagi on väga huvitaval moel ja värskes kuues üle korratud ning süstematiseeritud. Aktiivselt on asju küsitud ja arutletud. Mitte päris kõiges pole me muidugi ühel meelel olnud. Hea on olnud kuulda, kuidas teised minulgi mõttesse tulnud küsimusi juba julgelt ära küsivad või siis vahel hoopis minu ähmaseid mõttealgeid üllatavalt tabavalt sõnastada suudavad.
Oma andeid kirikutöös rakendama julgustab see kursus kindlasti ka. Kui piiblikursuse raames oma koguduses tehtav praktika oleks enne näinud lihtsalt ühe lisaülesandena, mille jaoks ma muude tegemiste kõrvalt küll enam aega leidnud poleks, siis innustus selleks tööks tuli kursusel osaledes justkui iseenesest.
Vahel on mugav mõelda, et me oleme Jumala põllumaal nagu väikesed seemned, kes kunagi kasvama ja pika kasvuaja järel vilja kandma hakkavad. Aga tegelikult me juba kasvamegi. Me pole enam väikesed seemned, oleme hoopis väikesed idud! Ja peame siis tundma ka meile pandud vastutust ning käituma nagu väikesed idud – korralikult toituma ehk Jumalat tundma õppima, et võiksime kasvada ehk Jumalaga koos tegutseda.
Katrin Luhamets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)