Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kursis maailmas ja Eestis toimuvaga

19.02.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kuna eestlasi on teatavasti igas maailma nurgas, siis ka Leipzigi linnas Saksamaal. Juba kolmeteistkümnendat aastat elab seal Maaja Pauska koos abikaasa Steffeni ja laste Tina ning Paul-Erikuga. Maaja töötab Gustav-Adolf-Werkis (GAW) pressisekretärina, praegu küll poole kohaga peamiselt projekte koordineerides.
Mitte kaugel oma töökohast elab Maaja tüüpilises Leipzigi korterelamus, nagu neid eelmise sajandi algul ehitati ja mida pärast Saksamaa ühinemist 1989. aastal renoveerima hakati. Kõrgete valgete lagedega käänuline korter on Maaja perel neljas elukoht Leipzigis, eelmine oli töökohast kaugel ja pealegi oli too kant Maaja sõnul üldse natuke kummaline.
«Noorukid peitsid seal laste mänguväljakule narkootikume ja üks pood teise järel muutus araabia poeks või türgi söögikohaks,» ütleb ta. Nende praeguse kodu taga asub väike aiake, kus mängivad lapsed ja kus soojadel suveõhtutel istuvad terved pered. Peretütar Tina istutab sinna oma väikesele peenramaale taimi, ema kasvatab aias punaseid roose. Maaja räägib enda kohta, et see «aiatamine» on suguvõsa viga ja tuli talle alles mõne aasta eest kallale. Nüüd aga tahaks kogu aeg õues olla ja aeda teha.
Aasta tagasi sündis perre lisaks poeg Paul-Erik. Temast rääkides kiidab Maaja, et poisiga on tal nii mõnus kodus olla ja lihtsalt jälgida lapse arengut. Ei ole enam seda pabinat, mis esimese lapse puhul. Suve hakul, kui Paul-Erik umbes pooleaastane oli, hakkas Maaja taas mõne tunni kaupa nädalas tööl käima. «Natuke tahaks ju teha,» arvas ta. GAW on Maajale nagu teiseks koduks – on ta ju seal juba kümme aastat töötanud.
Paikne rändaja

Maaja kabinetist GAW keskuses võib ohtrate saksakeelsete paberite keskel ootamatult leida nii Eesti Kiriku väljaandeid kui ka muid eestikeelseid materjale. Nii suure organisatsiooni – nagu seda on Gustav-Adolf-Werk –, pressitöötaja peab olema kursis maailmas ja muidugi oma kodumaal toimuvaga.
Kus on Maaja kodu tegelikult, sellele ei ole tal kohe lihtne vastata. Kuigi Hiiumaal sündinud, on ta põhiosa oma aktiivsest tööperioodist veetnud Saksamaal ja seal on tema pere. Kodu-Eestisse tulek on raske ja kahe lapsega saartele reisimine hoopis keeruline. Saksamaa on nendele lastele sünnimaa ja sääserohke Hiiumaa kauge vanaisa elukoht.
Selles, et Maaja juba nii kaua Saksamaal elab, oli algselt süüdi tema huvi saksa keele vastu, mis viis Maaja juba ülikooliajal kirjasõbra otsingutele. Esialgu kirjasõbrast, sai Steffenist hiljem mehekandidaat ning kolm aastat pärast ülikooli lõppu nad abiellusid ning Maaja kolis Leipzigisse. Kui Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Marju Lauristin vastuvõtukatsetel Maaja saksa keele huvist kuulis, küsis ta, millisel poolel Saksamaal Maaja elaks. Maaja vastas, et tal ükskõik. Kuigi vastus oli tollal poliitiliselt täiesti ebakorrektne, oli see lihtsalt tõde – Maaja unistus oli minna Saksamaale.
Kirev elu «uuel liidumaal»

Maaja Pauska esimesed tööaastad Saksamaal möödusid Soziokulturelles Bildungszentrum e.V.-is, mis oli Saksa DV ajal tähtis kultuuri keskasutus olnud. «Mina töötasin seal ABMi* alusel nagu kõik ülejäänudki,» jutustab Maaja. «Osa ametnikke oli juba aastakümneid asutuse jaoks töötanud ning pidid nüüd kaasa elama sellele likvideerimisele.»
Kui ta alustas, oli seal oma viiskümmend töötajat, kui lõpetas, alla kümne. Maaja kirjeldab ametnike eluspüsimise meetodeid: «Töötajatena püüdsime võimalusi leida, mis aitaks meie ühingul ka peale ABMide lõppemist edasi elada: pakkusime kundedele videode lõikumist, linnaosa ajalehte, muuseumi ekspositsiooni ettevalmistamist, isegi koolitusi. Aga osalt töötas isegi ühingu eestseisus meie vastu, nt räägiti, et juhatuse esimees soovis meie ruume oma privaatse koolitusettevõtte tarbeks.» Maaja sõnul oli omaette elamus kaasa elada ühingu kadumisele, näha pingeid, tunnistada, kuidas raamatukogu prügikasti viiakse jne. Kohati oli aga masendav, kui ükskord leiti tööle minnes pitseeritud uksed, sest ühingu eestseisus väitis, et töötajad varastavat järelejäänud vara.
«Teisest küljest õppisin seal väga palju: arvutiga ümberkäimist, graafikaprogramme jms.» Maaja Pauska oli üks kolmest autorist, kes kirjutas turismiraamatu Leipzigi ümbruse ühepäevatuuridest. Maaja väidab aga, et nende ekstreemsete kogemusteta oleks tal hiljem olnud normaalsel tööturul raske läbi lüüa.
Eesti Euroopas ja vastupidi

Kodune keel on Pauskade peres saksa keel. Kaheksa-aastane tütar Tina räägib eesti keelt, kuigi aktsendiga ja mõned sõnad ei tule meelde, sest saab ema maa keelt ju nii harva kuulda. Samas on Maaja aeg-ajalt mõnele huvilisele sakslasele eesti keelt õpetanud, kuna loeb end oma zhurnalistiharidusega ka filoloogiks.
«Mõni neist oli väga andekas,» räägib Maaja. Näiteks on ta tänaseni vapustatud, kuidas üks noormees oskas mitmuse osastavat tuletada. «Ta tunnetas ära, milline paljudest käändelõppudest, mille vahel valida, on õige, ilma et oleks selle sõna mitmuse osastavat iial kuulnud,» imestab õpetaja.
Kuidas Eesti Euroopas läbi lööb, selle kohta arvab Maaja, et Eestimaa vastu tõuseb huvi kindlasti. «Siit leiab rahu, omaette olemist, puutumatut loodust,» arvab ta, sest maad on hea jalgrattaga avastada ning riik pole tuntud kuritegevuse poolest. Maaja tutvusringkonnas on inimesi, kes juba mitmendat aastat Eestis puhkavad, vahel järjest, vahel paariaastase vahega.
Eestlaste kogukond Leipzigis on üpris väike. On neid, kes oma elu on juba tosin aastat tagasi sisse seadnud, on neid, kes seal õpivad või lühiajaliselt töötavad. Koos käiakse, nagu paljud eestlased Saksamaal, Eesti Vabariigi aastapäeva ja jaanipäeva paiku. Vahepeal saadakse mõnes kohvikus või kodus kokku, et vahetada uudiseid ja natuke eesti keelt rääkida.
Eks peamised Eestimaalt minejad on ikka naised, kelle mehed sakslased ja lapsed ainult poolenisti eestlased on. Ehk sellepärast, et Leipzigi seltskond on suhteliselt noor Välis-Eesti piirkond, ei kohta seal resignatsiooni ega kibestumist. Suhe Eestiga on värske.
Ühistel kokkusaamistel kuulatakse naljaviluks Marju Länikut või ansambel Apelsini, räägitakse eesti minevikuga seotud ühistest mälestustest ja kommenteeritakse seda kõike läbi tänase prisma. Kõik, mis Eestis sünnib, on neile teada ja aktuaalne. Tavaliselt veedavad need noorepoolsed pered oma suvepuhkust Eestis, kuid kodumaa uudiseid saadakse nii internetist kui ka tudengitelt, kes Leipzigis lühiajaliselt viibivad.
Eestlastel on Leipzigis tugev võrgustik, tegelikult kogu Saksamaal, pidevalt pöördutakse ühes või teises küsimuses abi saamiseks kaasmaalaste poole. «Muide, hiljuti võttis minuga ühendust isegi üks nooruke Eestist pärit venelanna, kes ei tahaks eesti keelt päris ära unustada,» jutustab Maaja ja nendib: «See on lihtsalt üks osa tema kodumaast.»
* ABM – Arbeitsbeschaffungsmaßnahme, s.o töökohad, mida saavad end töötuks registreerinud inimesed ning palka maksab neile tööamet. Tööl on nad aga selles ühingus või asutuses, millele tööamet on vastavad töökohad üheks või kaheks aastaks lubanud. Algselt loodi ABM lootuses, et neist saavad päris töökohad, st et ühing suudab paari aasta möödudes inimesele palka maksta ja võtab ta üle. See lootus aga reeglina ei täitunud ja praegu eraldab tööamet neid rahasid vaid harvadel juhtudel.
Kristel Neitsov

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)