Kursis hoitakse kurss ajaloo säilitamisel

18. oktoobril 50. sünnipäeva tähistanud õpetaja Sulev Sova soovib hoida oma eluasemeks oleva ajaloolise, peaaegu 200 aastat vana Kursi pastoraadi selle sajandi inimestele.
Kui Jõgevamaa soiste alade kurekoloonia Egiptimaale siirdudes koha sügiskurjale ilmale oli loovutanud, võtsin mina sõidusihiks Tartust poole tunni kaugusel oleva Kursi kihelkonnakeskuse. Tegemist oli võla õiendamisega iseenda ees, sest hoolimata soodsast asukohast polnud ma varem selle juba muinasajast Lemestvere kohanimega tuntud, hiljem ordu ja piiskopiriigi piiril oleva nurgaga siiani tutvust teinud.
Puurmanist teeviida osutusel mööda avalat madalat maastikku kulgejat lausa jahmatab ühtäkki silma puutuv Maarja-Eliisabeti kirik. Mõõtmetelt ja väljanägemiselt enam suurlinlik katedraal kui maakoha väheldane pühakoda, andis ta tulijale aimu selle kandi meelsusest toreduse ja ehk isegi natuke üle jõu käiva eluviisi kohta.
Kiriku vahetus läheduses seisab vana toekas pastoraat, mille seinale kinnitatud tahvlilt on lugeda ehitamise aasta: 1817.
Tunnetades ajaloo kohalolekut
Hoone praegune peremees, kohalik kirikuõpetaja Sulev Sova ütleb tere tulemast tugeva käepigistusega ning asub vilunud viisil oma valdusi tutvustama. Eks ta on seda oskust Tallinna-Tartu maanteelt sisse põiganud turistide peal harjutanud.
«Teeliste kiriku projektis osaledes hoiame suvel uksed lahti,» ütleb diakonõpetaja Sova ja viipab käega: kõik, mida silm haarab, kuulub ajaloolisele kirikumõisale. Pärimuse järgi oli see Eesti suuruselt kolmas, mille pindalaks arvati ligemale 1200 tiinu ehk siis 1300 hektarit.
Pärast maareformi, mil mõisamaad riigistati, jättes alles proportsionaalne ala mõisasüdamiku ümber, pidi ka Kursi kirikumõis oma valdusi loovutama, andes ruumi uutele talukohtadele. Siiski ei kaotanud põllumajanduslik aspekt pastori majapidamises oma rolli ja on märksõnaks ka Sulev Sova puhul, kes pole pidanud paljuks kasvatada loomi ning harida köögiviljapõldu. Vanasse kuivatisse seatud tallis elavad hobused Hans ja Normann, kes vankri ette rakendamisele eelistavad teha uljamat ratsasõitu.
«Kuni 80ndateni oli tegemist jätkuvalt kihelkonna keskusega, kultuurikeskusega igas mõttes. Rahvast oli kohapeal, käidi koos pastoraadis paiknevas kultuurimajas,» räägib Sova, lisades, et murrangut mentaliteedis markeerib uute paneelmajade valmimine nelja kilomeetri kaugusel Puurmanis. «Kes vähegi sai, kolis sinna linnatüüpi majadesse,» selgitab ta.
Tänu sellele, et kolhoosikeskus kujunes mujale, säilis Kursi kirikumõisa hooneteansambel.  
Mõisakultuurile tüüpiliselt näeme siingi iidseid pargipuid, mõned vanad tammed mäletavad kindlasti pastoraadi ehitamislugu. Sulev Sova abikaasa Alike Kubiga jätkab traditsiooni, laiendades parki uute puudega. Mälestuspuu on teiste hulgas saanud siit kandist pärit piiskop Karl Raudsepp ja dissident Jüri Kukk, samuti Vabadussõja sangar Julius Kuperjanov. Kiriklast üle tee asub Vabadussõja ausammas.    
Et oleks nii kui vanasti
«Soovin enda poolt teha kõik, et pastoraat jääks selle sajandi inimestele ning säiliks ka kogu kirikumõisa komplekssus,» sõnab Sulev Sova. Tema kinnitusel ei ole palju säilinud selle aja kiriklaid, mille algupära kahjutuli või inimkäsi poleks korrigeerinud. Kursis aga puuduvad teated mingitest suurtest muudatustest.
Nii aitab see ligi paarsada aastat vana hoone rekonstrueerida toonase pastoripere eluolu. Aja nõudeks oli hoone ruumikus, kaasa arvatud kolm avarat külalistetuba ärklikorral. «Isegi Tartust hobustega tulles jäädi kindlasti ööbima,» räägib Sova, tuues paralleeliks tänase päeva, mil pastoraadis samuti külaliste nappuse pärast nukrutsema ei pea.
Pärast nelja vaimulikuaastat Käru koguduses tuli Sulev Sova noore õpetajana 1993. aastal siia Pilistverre siirdunud õpetaja Vello Salumi järel. Kirikumõisat läbiv maantee oli siis veel kruusakattega ning pastoraat rohkete üürnike päralt.
«Eelmises kohas elasin perega paneelmaja korteris, mis meile sugugi ei meeldinud,» meenutab Sova koguduse vahetamise põhjusi. Esialgu pidi Sulev Sova koos naise ja kahe lapsega ka Kursis leppima kahe väheldase toaga, aga tasapisi, ruutmeeter teise järel, jõudis suur hoone pastoripere kasutusse.
Enam kui kümne aastaga on siin Jumala abiga palju korda saadetud. Eesmärgiks soov ennistada ja säilitada.
Sajandi alguses lõi kahel aastal jõuga kaasa grupp vabatahtlikke Ameerika Ühendriikidest. «Nad tegid ära tohutu töö. Näiteks värvisid pastoraadi välisseina,» ei jõua Sova ameeriklasi ära kiita. Sellest nädalast lükkab ta projektijuhina kirikus Euroopa Liidu rahastusel Leader-meetmest käima vana kiriku põranda väljavahetamise, kasutades tööjõuna kohalikke töötuid.
Ruumikus ja jahedus
Kui õues jalutamine olemise viledaks võtab, siirdume paraaduksest pastoraadi sisemusse. Suursugused kahe poolega tiibuksed viivad ühest avarast ruumist teise, kogu maja pindalaks on ca 496 m².
«Ahjude arv on muutuv suurus, vähemalt seitse on neid küll,» naljatleb vahepeal seltskonnaga liitunud perepoeg Esra (17), kes nimetab suures majas elamise miinuseks just soojadefitsiiti, sest egas neid rohkeid küttekoldeid jõua ju väga tihti ka kütta. Tütar Rebeccat (18) pole kodus, ta on seotud ametiõpingutega Väike-Maarjas.
Uurin interjööri ehtivaid taieseid ja vanu fotosid. Oma käekirja on siia jätnud kaasaja kunstilukku peatüki kirjutanud Kursi koolkonna kunstnikud.
«Siin toas on koolis käinud näiteks Toomas Paul, siis, kui tema isa Arved Paul Kursis 1946. aastast kirikuõpetaja oli ning pastoraadis, kuni 1966. aastani, külakool asus,» rabab Sova mind kiriku- ja kooliloo nüansiga.
Kursis on vaimulikeks olnud mitmed teisedki «suured nimed», teiste hulgas Harri Rein ja Kuno Pajula. Või siis Jaan Muru, kes oli Kursis aastail 1929–1941. Pastor Gustav Pungat, kes teenis siin 1888–1928 ja keda 40aastase kohaloleku järel peetakse õigeks «kirikumõisa peremeheks».
Teada on kultuurilooline seik, et kui 1817. aastal peeti siin sisseõnnistamise pidu – pärimuse järgi tantsitud suures saalis küünlavalgel kaks päeva järjepanu –, olnud ka pastor Otto Wilhelm Masing Äksist kohal, kes siin itaallannast guvernanti ära armus ja viimase endale naiseks kosis. Masing olnud nii õnnelik, et tegi sellest eestikeelse vemmalvärsi «Need olid need kenad päivad, mida minu vanad silmad näivad…».
Muuseumikambri rikkus
Sügavalt ajaloohuvilise ning kultuuriloolist ainest uuriva mehena eraldas Sulev Sova pastoraadi ühe ruumika kambri eramuuseumiks. «Kirikumõis on küll tervikuna museaalne kogum, aga siia ma olen katsunud koondada seda ja teist, mis aitaks mõista ajaloo kulgu,» räägib ta varandusekambri ust avades.
Eksponaatide hulgast ja mitmekesisusest silmad kirjud, palun majahärra abi otsustamaks, mida tasuks eriti fookusesse võtta. Õige pea saab selgeks, et kõik on huvitav: alates seinal olevast Eesti kartograafia tippteosest, Ludwig August Mellini 1789. aastast pärit Liivimaa atlase lehest, kuni Vaivara hävinud kiriku altarikrutsifiksini. Eksponaatide kontsentratsioon on jõudnud kriitilise piirini ka peremehe meelest, kel on käsil ühe kõrvalhoone kohendamine eraldi kihelkonnamuuseumiks.
Sulev Sova kuulub vaimulike põlvkonda, kes ei alustanud teoloogiaõpinguid soovist omandada professionaalsus lahedat äraelamist kindlustaval erialal. Vaimuliku amet oli sel ajal kõike muud kui turvatunnet pakkuv. Seega tuleb motiivi otsida mujalt.
Konkreetne küsimus jäi sel visiidil juubilarile küll esitamata, ent jutuajamisest tekkinud kogumulje lubab oletada, et pastorina astub ta nende auväärsete jälgedes, kes Kursi pastoraadist ümbritsevat kristliku vaimu ja laia silmaringiga on rikastanud.
Liina Raudvassar

Muuseumi eksponaate
Rariteetne 1686. aasta lõunaeestikeelne Wastse Testamendi teine trükk aastast…
Rauast aardekirst, rattad all; Jüri Kuuskemaa hinnangul pärit Rootsi ajast, Sulev Sova oletab, et äkki on veel ordulossi ajast.
Kursi Vabadussõja ausamba originaalosa, nn Kuperjanovi märk surnupealuu ja ristatud säärekontidega, mille kohalikud on suutnud säilitada monumendi hävitamise järel.
Pastor Gustav Punga altaripiibel.
Kursi köstri ametitalituste fikseerimise raamat, kus kirjas kõik ristitud ja nende vaderid seisuste järgi (tüdruk, sulane, peremees, naene…).
SAMAL TEEMAL:
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009);Viis sajandit samal kohal (4, 27.01.2010), Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 09.06.2010).