Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kursi kogudusele tagastati hõbedast armulauaveini kann

15.01.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Põltsamaa kogudus tagastas Kursile aastakümneid koguduse käes hoiul olnud hõbedast veinikannu.
See sündmus muutis kolmekuningapäeva õhtu eriliseks pea 200aastases Kursi pastoraadis. Kannu üleandjateks olid Põltsamaa koguduse juhatuse esimees Vello Kaselo ja õpetaja Arho Tuhkru. Imeasja olid tunnistama tulnud külalised Võru praostkonnast – praost Andres Mäevere ja Põlva koguduse õpetaja Üllar Kask – olles kui kuningad ja targad lõunamaalt. Toojad olid kaasa võtnud ka viirukit.
Pärit ülemöödunud sajandist
Seest kullatud vanaaegne hõbekann kannab kaanel aastaarvu 1881 ja nime Talkhof, mis on olnud Kursi saksapärane nimetus, ja viitab kunagisele Liivimaa lubjapõletamiskeskusele. On teada, et Pedja jõe äärne paas põletati lubjaks ja sellega on kindlasti ehitatud omaaegne Tartu ja paljud lõunapoolsed mõisad. Rahvastiku poolest pole Kursi kihelkond kunagi väga suur olnud võrreldes teiste Tartumaa kihelkondadega, vähem kui 5000 inimest 1881. aastal. Ent sealne kirikumõis oli maa-alalt üks Eesti suurematest, omades 1200 tiinu, umbes 1300 ha maad.
Tollal elas ja tegutses Kursis Tartumaa praost Carl August Töpfler. Armulauapühadel, kui rahvas külade kaupa armulaual käis, tuli ilmselt just selle kannuga veini kirikumõisa veinikeldrist juurde tuua. Küllap kasutati kannu Kursi kirikus sageli kuni nõukogudeaegse koguduse laialipillutamiseni.
Hilisajaloost on teada, et suur osa maarahvast läks linna ja koguduseinimesedki Põltsamaa kogudusse. Talkhof-Kursi veinikann teenis rahvast Herbert Kuurme käes, olles varjul kirikuröövlite eest.
Koguduse arhiivis oli muinsuskaitse inspektori 1981. aastal tehtud viide, et nimetatud kann asub Põltsamaal. Põltsamaa ka kirikliku tõmbekeskusena vajas seda kannu eriti nn kirikubuumi ajal. Tõenäoselt sama kannuga viidi läbi nii mõnigi armulauapüha rohkem kui 100 leerilapsele korraga.
Kannu pidulikul üleandmisel avaldas Kursi koguduse õpetaja Sulev Sova heameelt selle üle, et Põltsamaal hoiul olnud hinnaline kann on viimaks koju tagasi jõudnud ja tänas Põltsamaa kirikurahvast, et nad kannu hoolikalt alles hoidsid.
Ajalugu läbi asjade
Analoogne rõõmupäev oli ka pea poolteist kuud tagasi Põltsamaa koguduse jaoks, kui Keilast tuli enam kui 60aastaselt ringreisilt tagasi kogudusele kuuluv Nõmavere küla vaskne ristimisvaagen, mis sõjakeeristes ja nõukogude võimu eest heade inimeste poolt alles hoitud. Nüüdseks on seda nime kandev küla ja koolgi Eesti kaardilt kadunud, kuid asjad tulevad oma kodupaika tagasi.
Ajavool on tajutav eriti selliste sümboolsete reliikviate juures. Ühe inimese elutöö jääb palvehelmena põlvkondade vahelduvasse ritta. Ja kuigi sageli tundub, et Eestimaal on kristlik traditsioon katkenud-katkestatud, märkame sügavamale vaadates, et rahvas ja kirik elab jätkuvalt varasemate aegade külvist. Järjepidevus on taastumas. Asjad, pühad astjad, tulevad tagasi oma õigesse paika. Tänu Jumalale on tagasi saadud esemed taas koguduse teenistuses ja saavad tagasi oma väärika koha koguduses.
Arho Tuhkru,
Põltsamaa koguduse õpetaja
Sulev Sova,
Kursi koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)