Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kurjata ei oleks head

15.05.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Meedia räägib sarimõrvaritest, kes said inspiratsiooni kultusfilmist «Vend». Juhtumisi olen ka mina seda filmi näinud. Filmi teeb huvitavaks selle alatoon, mida nimetaksin «maffia-aateks». Vend tapab küll külmalt ja halastamatult konkureeriva maffia mehi, kuid need on omamoodi sellise saatuse ära teeninud, sest on kas maffiaturu reegleid eiranud või ei ole kokkulepetest kinni pidanud (ehk pole aatelised). Vend ise on aateline relvamees. Seesinane «maffia-aateline» film aga inspireeris mõrvareid, kellest Eesti meedia juba nädalaid kirjutab ning keda ei huvitanud enam mingid kokkulepped ega aated.
Uudised sellest, et sarimõrvar astus poodi ja lasi müüjale kuuli pähe, kohutavad ilmselt kõiki inimesi. Kuid see on vaid kurjuse üks vorm, ja võibolla see polegi kõige hullem kurjuse vorm. On ka psüühilist vägivalda, vaimset kurjust, mille tagajärjel kuuli küll pähe ei saa, aga elavaks laibaks võivad inimesed muutuda küll.
Kurjust on ümberringi palju, ja kurjus põhjustab viha ja valu ning veel rohkem kurjust. Inimese loomus on patune, kurjus ja viha kuuluvad sinna hulka. Selline on traditsiooniline kristlik seisukoht. Ja sellepärast inimene vajabki Jumalat.
Võib öelda, et kristliku traditsiooni lahutamatuks osaks on küsimus, miks Jumal lubab kurjust ja valu? Kuid ma küsiks vastu, mis on alternatiiv? Kui poleks kurja, mis oleks siis hea? Ja kui poleks valu, kas siis oleks ka ilu?
Mul on kodus lasteversioon Beethoveni klaveripalast «Eliisele». Võib vist julgelt öelda, et iga inimene, kes klaverimängu mingilgi määral selgeks saanud, on ka seda lugu mänginud. Kuid kõik võibolla ei tea, kuidas see lugu ilmavalgust nägi.
Sellel lastenoodil on peal Eliise pilt ja lühike kirjeldus loo valmimise taustast. Eliise näol oli tegemist Ludwig van Beethoveni armastusega, mis ei leidnud vastust. See oli Beethoveni valu. Kui kurjust defineerida laiemas mõttes kui olukorda, kus inimene on jäänud (või jäetakse) millestki ilma, siis on ka vastamata armastusest tekkiva valu taga kurjus. Just sellises hingelises valus kirjutas Beethoven teose, mis on lihtne, ilus ja meeliliigutav ka kaks sajandit hiljem.
Kui valu (vähemalt kaudselt) ajendab looma ilu ja tegema head ning valu ise tekib paljuski kogetavast kurjusest, siis kumb on enne ja kas on ühte ilma teiseta?
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)