Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kurja kiriku kuvand

10.10.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Enne veel kui paavst oli jõudnud Eestist lahkuda, oli vist paljudele eestlastele saanud selgeks see, et maailma suurima kiriku praegune pea on üks väga kena sooja südamega hooliv isa, pigem isegi vahva vanaisa, kes hoolib väetitest, kõrvaletõrjututest, lastest ja noortest. Selle kuvandi kõrvale asetas ajakirjandus aeg-ajalt ka meie kiriku. Küsiti, miks EELK selline ei ole, ja toodi näiteid, mis pidid lastelegi selgeks tegema, et EELK on üsna kuri kirik, kes ei hooli, tõrjub tõrjutuid. Hakkasin uurima, kas paavst on enne Balti riikidesse tulemist tühistanud paljud oma kiriku piirangud, ranged reeglid. Tuli välja, et midagi pole muutunud. Lihtsast praegusest paavstist õhkub soojust, heatahtlikkust, mõistmist ja ta suudab paljude oma kiriku kehtestatud reeglite, rangete reeglite keskel esindada oma hiigelsuurt kirikut nii, et see üllatab, tekitab heldimust. Ja loomulikult ei küsi Eesti ajakirjanikud paavstilt sama teravaid küsimusi kui meie peapiiskopilt. Nad teavad, et see pole lihtsalt viisakas. Küsijad on targad ja arvavad teadvat seda, mis meie rahvale meeldib.
Kuidas kummutada kurja kiriku kuvandit? Selleks on mitu võimalust. Loomulikult on oluline, kuidas meie kiriku juhid meie kirikut esindavad, milliseid vastuseid nad ka teravalt esitatud küsimustele annavad. Aeg-ajalt imetlen, millise rahuga ja millise väärikusega vastab peapiiskop ka kohati üsna alatutele küsimustele. Kuid tema ei ole ju ainus, kes peab vastama, kes räägib ja kirjutab. Kurb on see, kui vahel ka meie oma vaimulike suust kõlavad väited, et meie kirik on kuri. Kindlasti on meie kirikus ka kurjust, aga kui vaimulik väidab, et kirik on kuri, asetab ta end mingisse erilisse heade seltskonda, näitab teiste peale näpuga ja palub mõista, et tema ei ole selline nagu need teised. Teiste peale näpuga näitajad peaksid taipama, milline on näpuga näitamisel näppude vahekord. Üks teise või teiste, kolm iseenda ja pöial taeva poole.
Mitmes kunagises kummalises kakluses märkasin, et meie vaimulikkond võib mõnes küsimuses koonduda ka kahele poole rindejoont ja tuliselt vaielda. Samas ei ole ma kunagi nendes olukordades märganud, et kirik oleks kuri. Mõned meist muutuvad mõnes olukorras ka kurjaks või liialt teravaks. Mõni võib ka oma ametivenna väidete üle hetkeks naerda, kuid kirikus on alati ääretult palju soojust, armastust, mõistmist.
Kas kurja kiriku kuvandi kummutamiseks saame ka meie midagi teha? Loomulikult. Kõigil meil selle kiriku liikmetel on selleks võimalik anda oma hea osa. Kuidas võtame vastu uusi tulijaid? Vaatan vahel seda, kuidas paljudes kirikutes istutakse jumalateenistuste ajal pinkides. Tavaliselt mitte eespool ja üheskoos, vaid üle kiriku laiali ja pinkide otstes. Kui kõik otsad istujaid täis, saab iga juurdetulija aru, et teda siia ei oodata. Kuidas suhtuvad vaimulikud ja teised kiriku töötegijad, kellega inimesed kokku puutuvad, leinajatesse, ametitalitustele tulijatesse? Kas hoolivalt, tähelepanelikult, julgustavalt? Kas nutame koos nutjatega ja naerame koos naerjatega? Loomulikult peaks meie kirikud olema Kristuse-kesksed, aga Kristuse-kesksusest õhkub armastust ka inimestesse.
Kirikutel on oma reeglid. Osa neist on ajas muutunud. Pühakirja mõistmine paljudes küsimustes on muutunud. Mäletan, kuidas kord üks Gotlandi piiskop kõneles sellest, et nende saarel peavad vaimulikud oskama tantsida, sest vana tava järgi kutsutakse vaimulik pärast laulatust ka pulmapeole, kus ta tantsib esimese tantsu. Samal ajal võis naabersaarel Saaremaal vaimulik sattuda tantsimise eest koguduseliikmete põlu alla. Kinoskäiminegi oli keelatud. Kirik leidis kord kaljukindlalt, et enesetapjad tuleb matta surnuaia aia taha. Nüüdseks oleme taibanud, et suurem osa enesetappudest sooritatakse liigse töö, tubaka, alkoholi ja kiiruse ületamiste abil. Kui paljusid me võiksime siis vanu reegleid rakendades surnuaeda matta?
Kirik muutub. On neid, kes ei malda oodata ja nimetavad kirikut kurjaks, kui nende kirik nende meelest piisavalt kiiresti ei muutu. Ehk oleks mõistlik oma kiriku süüdistamisest hoiduda. Mullegi pole mõnedki asjad ja hoiakud meie kirikus alati meeldinud, aga olen mõistnud, et selles kirikus on väga palju armastust, andeksandmist, soojust ja headust. Kohtan seda iga päev ja püüan seda vastu võtnuna ka edasi ja tagasi anda.
Mulle meeldib EELK. Kiriku juhid ei ole igavesed. Nad on erinevad. Kristus on igavene ja on hea tunda, et meie kirikus on palju Kristust. Me kõik saame selle kiriku liikmetena anda oma ilusa osa, et Teda ja Tema armastust oleks meie kirikus veelgi enam. Aeg-ajalt piisab isegi vaid naeratusest.
tammsalu3_2015

 

 

 

Jaan Tammsalu,
Tallinna praostkonna praost

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)