Kuri ilm las udutab

08.11.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Talvine ilm tuli sellel aastal just kui koputamata. Koos temaga ka tubasemad tegevused ja meeleolud. Aega on sahtleid ja riiuleid korrastada, leida kadunud kirju, tundeid, mõtteid ja taasavastada ununenud raamatuid. Aega jääb enam ehk ka lugemiseks. Ent vahel satume silmitsi Jumala Sõnaga, mis on meie inimliku loomuse jaoks mõneti ränk kuulda ja raske täita.

Üldjuhul püüame siis teha pigem näo, nagu poleks me seda märganud ning haarata mõnest mõttest või sõnast, mis meile rohkem meelt ja jõudu mööda. Ometi jääb pahanduse tekitaja kuhugi tallele ja nõuab ootamatuil hetkedel endaga tegelemist. Üheks selliseks on nädala juhtsalm meie kiriku kalendrist: «Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga» (Rm 12:21).

Kristlik sõnum vastata kurjale heaga pole ajaloos väga suurt populaarsust saavutanud ega pole paraku ka kujunenud Euroopa kultuuri eneseteadvuse iseloomulikuks osaks. Kurjale heaga vastamine näib vastu rääkivat nii tavapärasele õiglusmeelele kui üldse inimlikule loomusele. Kuigi ka antiikajal hinnati andestust ning näiteks Aristoteles pidas oma «Nikomachose eetikas» kurjaloomuliseks seda, kes ei lepi kättemaksu ja karistuseta. Siiski on hammas-hamba-vastu-mõttemalli järgimine meie õigussüsteemis ja tavateaduses palju kindlamalt juurdunud kui andestus ja kättemaksust loobumine. Kuid kas kurja võitmine heaga on tingimata teise põse ettekeeramine sõna otseses mõttes ning kas vaenlase armastamine peab tähendama alati temale alistumist? Mis üldse on kuri ja mis hea?

Pärast hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmist peaks või võiks meil ju olla kõik head ja kurja puudutav selge. Ometi pole pilt sugugi nii mustvalge, kui me seda eeldame või sooviksime. Kaks nädalat tagasi ilmus Eesti Kirikus põnev ja sisukas peatoimetaja juhtkiri pealkirjaga «Kurjus väidab end tegevat head». Süvenemata juhtkirja sisusse, osutab pealkiri küsimusele headuse siirusest või selle autentsusest. Goethe näiteks paneb «Faustis» Mefistofelese suhu sõnad: «Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head.» Ja kuigi pühakiri kinnitab meile, et hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja (Mt 7:18), siis ei tähenda võimalik vastupidise kogemine mitte niivõrd pühakirja paikapidamatust, kui meie piiratud võimet eristada head puud halvast, ning seda, et head ja kurja puhtal kujul ongi raske leida.

Seetõttu oleks mõistlik olla ettevaatlik kleepides meid ümbritsevas maailmas kurja ja hea silte. Kohtumõistmine ei ole viimselt meie käes, kuigi mõnel puhul näib, et eksida pole võimalik. Kuis siis teisiti suhtuda Prantsusmaal immigrantidest noorukitesse, kes busse süütavad, hoolimata inimeste käekäigust põlenguis. Või terroristidesse, kes Jumalat ülistades ja ohvreid valimata surma külvavad, peamiseks eesmärgiks vaid võimalikult suur hukkunute ja kannatanute arv.

Kurjus ja kannatused on lahutamatu osa igapäevauudistes. Tundub, et uudistesaadete tegijaile sobiks palve, et meie igapäevast kuritegu anna meile tänapäev. Mu isa rääkis, et temale jäid eluks ajaks meelde ja pikka aega arusaamatuks oma isa sõnad, kui pere Siberisse viidi, et küll ükskord saab näha, milleks see veel meile hea on.

Nii nagu kõlavad «Nukitsamehe» filmis Juhan Viidingu laulusõnad, et ilma heata poleks kurja ja kurjata ei oleks head, nii kinnitab ka Thomas Aquinost «Teoloogia Summa» hea ja kurja eristamise käsitluses, et vastandite ühte poolt saab tunda vaid teise poole kaudu, nii nagu pimedust saab eristada vaid valguse läbi. Thomase sõnul on kurjus põhjuslikult seotud headusega seeläbi, et kurjus on oma olemuselt headuse puudumine. Jumal on ainus, kelle olemuseks on täiuslik headus. Kõik muu loodu on aga oma olemuselt potentsiaalne headus ning püüdleb oma rikutuses loomuomaselt täiuslikkuse ehk headuse poole.

Selliselt on meie kõigi, ka näiliselt kõige kurjemate tegelikuks olemuseks püüdlus headuse poole. Vahel see õnnestub paremini, vahel halvemini. Vahel oskab inimene näha kurjas ainsat vahendit saavutada hea eesmärk. Kuid keegi ei sea ehk oma viimseks eesmärgiks kurjust ennast. Kui kurjus on vaid headuse puudumine või selle vähene määr meis, siis tõesti, polegi muud võimalust kui võita kurja heaga. Kurjale kurjaga vastamine aga üksnes vähendab headust.

Sügisesel pimedal ajal on mõtetel aega ja soodumust rännata pisut keerulisemaid ja näiliselt eluvõõramaid radu. Kas kurja ilma mõtted on kui kurja õied? Aga huvitav oodata, mis vilju need õied kevadel hea ilmaga kannavad.

Image
Taavi Laanepere,
Kaitseväe peakaplan

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)