Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuressaare Laurentiuse kirikus avati uuenenud kooriruum

30.11.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Poolteist nädalat tagasi käisid Kuressaare kirikus viimased tööd, et kaunis kooriruum 1. advendil täies ilus kirikulistele avaneda võis. Sirje Semm
Kuressaare Laurentiuse enam kui 700-liikmeline kogudus on 11 aastat pühendanud sellele, et tasa ja targu piirkonna peakiriku funktsioonis pühakoda kaunimaks muuta.

Selles ürituses on vähemalt viimasel viiel aastal suureks toeks olnud riik ja tööde tegijaiks Rändmeistri kõrge kvalifikatsiooniga töötajad. Kiriku remondiks on saadud 688 400 eurot. Õpetaja Anti Toplaan ei varjagi, et siin on oma hea osa riigikogu saadikuil, kes Saaremaalt valitud, samuti annetajatel, kohalikul omavalitsusel ja regionaalpoliitilistel otsustel. Kogudusemaja remondiga võetud pangalaenu tagasimaksega seoses kogudusel endal liigset ressurssi kasutada ei ole.
Kuigi Pöide ja mõne teisegi kiriku näitel võib jääda mulje maast ja rahvast, kes laseb aastasadu püsinud pühakojad hävida, tasub siiski meelde tuletada näiteks Narva Aleksandri ja Tartu Jaani kiriku taastamist, Tallinna Jaani kiriku suursugust remonti ning käimasolevaid töid Tartu Pauluses ja Peetris.
Kaks korda põlenud Kuressaare kiriku müürid on dateeritavad 1630. aastatega. «Üks kroonlühter, mis on kirikusse kingitud, on Tartu ülikooli asutamise ajast,» lisab õpetaja fakte ajaloost ja ütleb, et tänapäeval «käsitletakse kirikut olulise kontserdipaigana».
Kes suviti saarele juhtunud ja kirikusse uudistama või jumalateenistusele läinud, on näinud Urmo Rausi kauneid vitraažaknaid, aga ka kilega kaetud ruumiosa ja tühja orelirõdu. Anti Toplaan sõnab, et plaanid kiriku täielikuks remondiks on aastani 2014.
«Riigieelarvest ootame raha tööde jätkamiseks, taotlesime järgmiseks aastaks ligi 172 000 eurot, palju saame, ei tea.» Tööde järgmine, et mitte öelda üks viimaseid etappe on pikihoone põranda ja pingistiku kordategemine.
Õpetaja Toplaan selgitab pikka remondiajalugu, mille ajendiks said puukoikahjustused ja lagede varisemisohtlikkus. Pühakoja restaureerimine algas katuse vahetamisest. Üks töö tingis teise. Korda tehti koridor, põrand kaeti dolomiitplaatidega ja koridori toodi käärkambri lühter, taastati trepp. Välisuks on uus, vanad siseuksed on restaureeritud.
Kui katus korda sai, selgus, et papist lagi ei kannata krohvimist. Kõik võeti maha, nii et katusekivid paistsid, ja ühele aastale planeeritud tööd jagus kaheks aastaks. Lae krohvimise ajal kogudus aina kolis ja oli ka kogudusemajas. «Kogudus on olnud väga kannatlik,» ütleb õpetaja.
«Edasi oli rõdupõrandate väljavahetamine, sest sealt võis jalaga läbi astuda,» jätkab õpetaja tööde kirjeldamisega, mis ülevalt allapoole liikusid. «Orel viidi täiskomplektis ära, aga see on omaette lugu. Orelirõdu seinu tehti kaks aastat ja need pole veel lõpetatud. See näitab tööde aeglast kulgemist ja tegemise põhjalikkust. Juba on praod laes – tähendab, et kirik liigub.
Eelmisel aastal tehti rõdualused, s.t laed ja seinad veel kord üle. Sel aastal restaureeriti oreliprospekt, mis pakituna ootab oma aega. 2013. aastal tähistatakse Kuressaarele linnaõiguse andmise 450. aastapäeva ja selle raames on kulminatsiooniks oreli töökorda seadmine.
Restaureeriti kooriruumi lagi. Seal tulid välja ülekrohvitud maalingud. Sel aastal olid töös kooriruumi põrand ja altariruumi uuendamine. Pinnast kooriti kuni 60 cm. Puidust põranda asemel tuleb dolomiit.
Igal aastal on mingi oluline lõik tehtud. Esimest korda on näha midagi suurt, muidu on nagu seinataguseid asju tehtud,» rõõmustab Anti Toplaan tööde kulgemise üle, kuid lisab, et «kiriku taastamisega on väga palju tööd». Raha otsitakse altarimaali restaureerimiseks ja selgeks on saanud seegi, et vajadus kiriku juurdeehituseks on ilmne.
Sirje Semm

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)