Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuressaare Laurentiuse kirik on läbinud uuenduskuuri

20.06.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Kuressaare Laurentiuse kiriku restaureeritud kooriruum. Pühakoja lõpliku taastamisega ollakse alles poolel teel. Kogudus loodab töödega jätkata ja lõpetada need linna 450. aastapäevaks 2013. aastal. Koguduse arhiiv

Nelipühal avati pärast 21 nädalat kestnud restaureerimistöid külastajatele Kuressaare Laurentiuse kiriku uksed. Algselt kolm kuud vältama pidanud põrandatööd kujunesid nii vaimselt kui füüsiliselt keeruliseks pingutuseks, mille lõpptulemus üllatab tegijaid endidki.

Juba varem oli laiemale avalikkusele teada, et kiriku pikihoone põranda osalise vahetamise käigus tuli olemasoleva laudpõranda alt 40–60 cm sügavuselt välja hauaplaatidest koosnev ja 18. sajandi esimesest poolest pärinev dolomiitpõrand. Kolmes piirkonnas satuti veel 100 aastat varasema kivipõranda fragmentidele. Lisaks leiti kooriruumi eest kolm paekiviseintega hauakambrit ning vana käärkambri esisest alkoovist võlvitud keldriruum.

Vanad haua- ja põrandaplaadid nähtaval
Muinsuskaitseameti kooskõlastamiskomisjon pidas oluliseks haua- ja põrandaplaatide terviklikku eksponeerimist ja säilitamist nende leiukohas. Tehniliselt keerukate ja antud eelarvest oluliselt kallimaks osutunud tööde käigus tõsteti kõik säilinud haua- ja põrandaplaadid üles ja eksponeeriti uues põrandapinnas.
Suurima töö on teinud ära restaureerimisfirma Rändmeister töömehed eesotsas kunstiajaloolase Juhan Kilumetsaga. Arheoloogilise järelevalve käigus koostas arvestatava uurimuse arheoloog Garel Püüa. Huvitavaks ning mitmekülgseks kujunes töö arheoloogilist järelevalvet teinud Tõnu Sepale.
Tööde käigus ette tulnud ootamatused olid väljakutseks nii Kuressaare Kommunaalprojektile kui OÜ Vana Tallinn projekteerijatele. Oma nõu ja jõuga on olnud protsessi osalised Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti ning muinsuskaitseinspektorid Rita Peirumaa ja Mihkel Koppel.

Kui päikesevalgus pärast pilvi
Esimese nelipüha hommikul toimunud esimene jumalateenistus oli samas ka kevadleeripühaks 16 leerilapsele. Kiriku taasavamisele keskendus enim õhtune heategevuskontsert Saueri oreli restaureerimise toetuseks, mille käigus esitleti ja pühitseti põhjalikult restaureeritud altarimaal. Selle tööga on algusfaasis tegelnud kunstiõppejõud Hilkka Hiiop ja restauraator Merike Kallas.
Restauraatorite sõnul osutus ka maali taastamine arvatust keerulisemaks. Tumenenud lakikorraga kaetud ja Jeruusalemma linna taustal Kolgata gruppi kujutava teose originaalsed värvid on päästetud uuesti esile, mis mõjub nagu päikesevalgus pärast kaua kestnud pilviseid päevi.
Mitu tublit nädalat seadsid puusepad endistele kohtadele kiriku vanu pinke, mida ei saanud enam kinnitada põranda külge, vaid tuli leida mõni muu lahendus. Nii on pingistik omavahel ühendatud puidust liistudega, mida harjumatu silm ei märkagi.
Kuna põrandatööd on jõudnud alles poolde kirikusse ja ootavad järge järgmisel talvel, on uue kivi- ja vana puupõranda lõikumiskohas ajutine põrand ja üks pingirida varasemast vähem.

Paranenud akustikaga
Uues olukorras on kiriku üldilme väga hea, meenutades põrandatsoonis paljuski näiteks Tallinna toomkirikut. Tänu uuele kivipõrandale on märkimisväärselt paranenud pühakoja akustika. See peaks rõõmustama kõiki muusikasõpru, sest ruumi suurust arvestades on Kuressaare saanud juurde parimate akustiliste omadustega ruumi. Kuressaare kirikus hoitav Anseküla kiriku vana ristimisvaagen leidis uue ja senisest valgusküllasema koha kiriku lõunaseina ääres võidukaare lähedal.
Laurentiuse kiriku taastamisega ollakse alles poolel teel, kuid loodame, et töödega suudetakse jätkata ja kogudus saab Kuressaare linna 450. aastal tähistada nii kiriku põrandatööde ja pingistiku paigaldamise lõppu ning taaspühitseda Saueri oreli selleks puhuks valmiva heliteosega.
Nagu teised teeliste kiriku projektiga liitunud pühakojad avab Laurentiuse kirik oma uksed suveperioodil ka argipäeviti alates 1. juunist.
Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja

Kuressaare Laurentiuse kirik
19. sajandi esimesel poolel ehitatud klassitsistlik pühakoda pühitseti 29. novembril 1836.
Samal kohal asunud kirikust esimene hävis Põhjasõjas ja teine põles välgulöögi tagajärjel puhkenud tulekahjus 1828. aastal.
2003. aastal sai pühakoda Urmo Rausi aknavitraažid.
2004. aastal muinsuskaitse alla võetud kirikus algasid ulatuslikud siseremonditööd 2006. aastal rõdupõrandate restaureerimisega.
Kirikus on hoiul haruldane keskaegne ristimisvaagen Anseküla kirikust.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)