„Kurejuttu“ koguduse kontekstis

Arvasin, et küllap nad on juba läinud, aga kui pühapäevaõhtusele jalutuskäigule suundusin, oli loojangutaevas äkki täis sakilisi kureparvesid ja kluugutamist. See on üks mu kodukoha omapärasid sügisel, kaunis vaatepilt, mis aastast aastasse kordub. Sel sügisel kestab see kauem, on soojad ilmad ja lindudel palju süüa. 

Mu hea bioloogist-geneetikust sõber käib neid jõesuudme roostikus jälgimas, seal on kurgede magala, kus on asemeid tuhandetele lindudele. Linnud magavad madalas vees, väiksemate üksuste vahid on valvel, et anda märku hädaohust. Kureparves on alati juht, kes valvab ja annab käsklusi varjuda, parv pole kunagi liiga suur ja esimene lendaja vahetub sageli. Tugevamad lendajad on ees ja nõrgemad taga, nõnda hoitakse omasid – kured on ju karjalinnud.

Sügisene loodus on võimas vaatepilt, kust leiab palju näiteid sellest, kuidas üheskoos toimida, et hakkama saada ja varustada end „kurjade ilmade“ tulekuks. Keegi meist pole loodud üksi võitlema, vajame kogukonda, kuhu endastmõistetavalt kuulume. Vajame osadust, mille reeglid loovad turvatunde ja kus märgatakse üksteise vajadusi, toetatakse ja aidatakse ligimest. Me vajame neid, kes meid seal „kurekolmnurga“ ees välja vahetaksid, kui oleme väsinud ja end ammendanud, nagu vajame ka hoolivaid kaasteelisi, kes nõrgemaid järele ootaksid ja abistaksid.

Eesti keeles on ka sõna adrakured. Kuigi selle sõna päritolu ei ole mulle teada, meenutab ader oma käetugedega tõesti lendavat kureparve. Adrakurgede hoidmine on väsitav töö, millega pidid minevikus hakkama saama päris lapse-

ealised poisid ja saarte kivistel põldudel ka naised. 

Meenutan ühe toreda Muhu memme lugu tema noorusajast, mil ta oma esimese armastatuga kurameeris ja see teda oma talu põldude vahele jalutama viis ning õhkas: „Vaata, kallim, nendel põldudel hakkad sa kord kündma ja külvama!“ Selle noore naise elu õnneks nii raskeks ei kujunenud, ajad olid juba muutumas ning leidus üks teine mees, kes ta kosis ja pika abielu vältel üle jõu käivate töödega ei koormanud. 

Koguduse ülesannetesse ja ametitesse kutsumisel on inimestel sageli see hirm, et eesootav töö on üle jõu käiv ja võimatu. Sellistel puhkudel on oluline üksteist julgustada, sest kristlastena ei pea me kogudusetööd tegema omast jõust, vaid ikka Jumala ja kaaskristlaste abil. Meie taevane Isa ei ole südametu ega pane väetit last adrakurgesid hoidma ja kivist põldu kündma.

Lindude puhul on räägitud ka nende teravast nägemisest märkamaks saaki, vaenlasi ja takistusi lennuteel. Lindude värvitaju on samuti täiuslikum kui meil, metsloomadele on omakorda abiks terav kuulmis- ja haistmismeel. Inimese meeltega on nagu on, mõnel on need teravamad kui teisel, aga kristlastena on meile annina antud ka ligimeseks oleku meel, mida saab teravdada, et õppida märkama teist inimest tema andide ja vajadustega, et õppida üldse märkama teisi enda kõrval. 

See on vaikseksjäämise ja silmitsemise teekond: endasse, Jumalasse ja ligimesse süüvimise protsess. Nagu loodusesse minekulgi peab suutma olla aupaklik ja kannatlik: lärmakuse, ülbuse ja paugutamisega ei saavuta muud kui hetkelist tugevama tunnet. Mu linnuvaatlejast sõber pidi seal jõesuudmes pimedas enne päikesetõusu pikka aega hiirvaikselt ootama, kuni linnud ükskord ärkasid, et nende toimetamist, tuhandete kooshäälitsemist ja tiibade sahinat salvestada.

Kiriku ja koguduste elus on see oht, et probleemide ja erimeelsuste puhul kipume võtma jäika hoiakut ja rakendama Jumala sõna kui relva jõupositsioonilt teiste suhtes. Kristliku armastuse ja halastuse jutt tunduks sellistel hetkedel nagu üks „kurejutt“, mida täiskasvanud ei tohiks nagu tõsiselt võtta ja uskuda. 

Ometi on meil Issand, kes on meid armastanud nii, et ta on end alandanud, tulnud alla taevastest kõrgustest ja saanud inimeseks nagu meie. Nõnda on ka meil vaja õppida alandlikkust ja tulla alla oma inimlikest kõrgustest ja kõrkustest, et kuulutada head sõnumit ja elada kristlikus armastuses. Siis oleme oma Issanda kutse tõesti vastu võtnud ja ka meie ligimeseksoleku meel on terav ja silmapiir avar.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist