Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kunstniku tahtel on sündinud roosipalgeline Kristus

21.12.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Novembri teises pooles oli Tallinnas Vabaduse väljakul G-galeriis avatud hiljuti esimest suurt juubelit tähistanud kunstnik Maara Vindi näitus «Tänulikkus Jumala Armu eest». Lisaks on Maara Vint kirjutanud ja illustreerinud mitu lasteraamatut. Kristlased tunnevad teda aga kindlasti Kaarli koguduse ajakirja Sulane kaanepildi illustraatorina.
Võtame ette Maara Vindiga juttu ajada tema kodus Mustamäel. See on kui ekslev jalutuskäik muinasjutu ja tõelisuse piiril üle mägede ja merede, ilma alguse ja lõputa, püüe pisutki tabada ainulaadse inimese ja kunstniku loomust. Teejuhiks on mul autori 1999. aastal ilmunud raamat «Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint» (SH ja VH), mis avaneb mulle õigupoolest alles tagantjärele.
Paberi ja tuši kütkes

Kui ma kuidagi iseloomustaksin Maara Vinti, siis võrdleksin teda heas mõttes ämblikuga: ta on kui iseenda kootud võrku kinni jäänud ja toimetab seal agarasti edasi, ilmselt sellest kunagi lahti saamata.
Maara sõnul andnud vend Tõnis talle 9aastaselt sule ja tuši ning ta hakkas joonistama. Pealegi ei näinud ema hea meelega, et lapsed – pojad Tõnis ja Toomas ning tütar Maara – naabrilastega ajal niisama voolata lasevad. Kodus oli palju raamatuid, mida lugeda, ikka soositi harivat tegevust.
Kodune suur lilleaed rikkaliku sortimendiga lausa kutsus end vaatama, joonistama, uurima. Maara Vindi sõnul oli ema arvates igal lillel oma hing, ema rääkis nendega, vahel suudles õrnu taimi. See oli kui omaette maailm, teine elu.
13aastaselt oli Maaral välja kujunenud juba oma käekiri ja 16aastaselt 10. klassi õpilasena esitas Maara vend Tõnise õhutusel oma tušijoonistuse kunstinäitusele. See oli tema esimene avalik esinemine ja seda teed on ta tänini käima jäänud. Temast sai kunstnik.
Maara Vint ütleb omaenda kogemuse najal Valge Hüatsindi suu läbi: «Ma ei tea, kas teist saab kunstnik, sest inimese saatus on etteaimamatu. Kindlasti on väga tähtis, et ise tahaksite. Kunstniku looming võib sündida rõõmust ja armastusest, aga see võib sündida ka valust ja kannatusest. Te peate pühenduma nähtamatule, et muuta see nähtavaks. See on oma südame ohverdamine armastuse nimel.» (VH ja SH, lk 52.)
Lillede kütkes
Nõmme lapsepõlve koduaed, täis lummavaid õisi, nende värve ja lõhnu on Maarasse jätnud kustumatu elamuse. Eriti punased moonid, mis lühikesel suveajal oma uhkete kübaratega moodustasid väikese allee väravast koduukseni. Hiljem andis Vääna-Jõesuu aed lillelembusele lisa.
Praegu tunnistab Maara Vint kahetsusega, et tunneb lilli liiga vähe – imetlusele ei lisandunud õigel ajal oskust nende eest õigesti hoolitseda. Vanaema ja ema, kes seda tarkust valdasid, enam ei ole, ja kahetsusega nendib ta lisaks, et ka aega on hoolitsuseks liiga vähe. Nii olla tema Vääna-Jõesuu aed omandanud pisut metsikuvõitu ilme.
Kui varem joonistas Maara lilli, lilli ja veelkord lilli: roose, hüatsinte, maikellukesi, moone ja mida kõike veel paberile, raamatutesse, grammofoniplaadi ümbristele, siis sedasama kujuteldamatut lilleaeda joonistab ta tänagi.
«Kunstnik peab mõistma päikese ja kuu teed taevas, taevatähtede liikumist. Peab mõistma Looja seatud korda maailmas. Kuid tal on lubatud ka meelevaldselt kujutada loodut, allutada kujutatavat oma vabale tahtele.» (VH ja SH, lk 53.)
Issanda kütkes
Viimastel aastatel on Maara joonistustesse lillede ja idamaises rõivastuses haldajate kõrvale ilmunud kristlik sümboolika, piiblitegelased ja Kõigekõrgem ise. «Seejärel ilmus pilt Kristusest pidamas mäejutlust kõrgel mäel, ümbritsetud tuhandetest roosidest. Kristuse pale oli enam roosi kui inimese sarnane. Teisel pool altarit nägin pilti Pühast Õhtusöömaajast, Jeesus jagamas oma püha ihu ja püha verd. Tema pea kohal õhus pungast pakatav veripunane roosiõis. /—/
Siis ma tundsin teravalt, et me ei ole need, kes välja paistame, et meie tegelik olemus on saladus, millest on teadlik vaid Looja.» (VH ja SH, lk 107.)
Oma teest Jumala juurde räägib naine järgmist: «Hoolsad kirikuskäijad me polnud, emal ja vanaemal oli suure aia tõttu ja isal majandusteaduste professorina palju tööd. Aga vaatasime sageli Piiblist Dore gravüüre. Vanaema õde oli väga usklik, adventist, tal oli väga palju usuraamatuid. Ta oli korporatöör, käis vanu ja haigeid abistamas.»
Maara räägib, et nende kodus olid usupühad suures aus ega mõistetud neid, kes ei pidanud jõule ja häbenesid neid. Nende pere lapsed puudusid koolist jõulude ajal, vanemad tõid vabanduseks kodused põhjused. Kui ta usupühade ajal koolis valge pluusiga käis, siis Nõmme koolis ei tehtud sellest numbrit.
Nüüd hindab Maara Vint end tagantjärele hoolimatuks: «Võtsin Jumala olemasolu loomulikuna, ei süvenenud mõtlema ega saanud armulauast aru, ka polnud meie peres kombeks armulaual käia. Ei olnud patu tunnetust, alles nüüd saan aru, et olin ja olen halb inimene – patu tunnetus on alles nüüd tulnud.»
Lohutuseks ütleb ta, et inimene eksib rumalusest ja kogemata ega tee tahtlikult kurja. «Kui nüüd eksin, hakkab südametunnistus piinama, püüan kõike, mida olen elus valesti teinud, uuesti teha ja paremini.» Seejuures aitab teda Piibel, mida ta sageli loeb.
Maara Vint on Jumalale tänulik: Pereraadio vahendusel tutvus ta oma praeguse abikaasa Villu Kasega, kes on Rakveres olnud poolteist aastat nelipühikoguduse pastori kt, aga nüüd tegeleb tõlkimisega. Tema tõlgitud on Moosese viisikraamatu seletuste kaksikraamat. Nad laulatati 2003. a jõulude ajal Kaarli kirikus. Lapsi neil peres kahjuks ei ole, Maara esimene abikaasa, kellest ta küll lahutatud oli, on surnud.
2003. aastal maalis Maara Vint õlivärvidega sinisevärvilise maali «Ilmutusmägi».
Haldajate ja idamaade kütkes
Haldjaid leiab mitmel Maara Vindi tööl. Autor ise ütleb, et haldjad on küll paganlik nähtus, aga lummavad teda. Teda köidab Tolkieni «Sõrmuste isand» oma võimsa fantaasiaga, omaette elu ja keelega.
Maara Vint ühendab haldjad, muinasjutulised tegelased, rõivastab nad idamaise turbaniga, jättes vaatajale võimaluse välja mõelda oma lugu kujutletust. Selgituseks ütleb ta, et tegu on lihtsalt idamaade riietusega, sest idamaad on teda alati huvitanud. «See on süntees isiklikest asjadest.»
Esimene turbaniga tegelane ilmus kunstniku loomingusse neli aastat tagasi Aladinist mõjutatuna. Muinasjutte loeb ta sageli, need saavad peas elavaks ja neist moodustuvad uued muinasjutud, mille tegelasteks on erinevad lilled. «Lillede kultus on suur, nende õitseaeg on nii üürike, kuigi lilledel on kindlasti teine taju aja suhtes. Me ei näe näiteks hüatsintide avanemist, kuigi üks õis tuleb teise järel.»
Idamaade muinasjuttudes on palju lill-tegelasi. Ja kui otsida seoseid Maara Vindi kunstnikustiilile, leiame seda taas idamaadest, kus pilte kujutatakse sageli ühetasandilisena. Samasugune ühetasandilisus valitseb ka Maara Vindi töödes. Vahel olevat talle ette heidetud, et ta joonistab nagu laps, ent see ongi koos kujutatavaga tema «nägu», mis teeb ta teiste kunstnike seast ilmeksimatult äratuntavaks.
«Tõsiusklikule inimesele on ilmselt arusaamatu selline lillede kummardamine, ma ei oska neid asju kokku viia, Jumala maailm on nii mitmekesine, asjade vahel tekib palju tundmatuid seoseid,» ütleb kunstnik.
Tarkuse kütkes
Võib suisa imestama panna, kui olulist ja mitmekülgset osa on lilled Maara Vindi elus mänginud. Kui kunstiinstituudi uksed noore, äsja keskkooli lõpetanud Maara Vindi ees suletuks jäid, ei loobunud ta siiski õppimast. Tagantjärele ütleb ta küll, et valitud sai rumalasti: eksameid tegi ta moe- ja tekstiilikunsti erialale.
Õppima läks ta alma materisse inglise filoloogia kaugõppe osakonda. Õppeaeg venis erinevatel põhjustel pikaks ja jäi lõpuks diplomitöö taha pidama – diplom jäigi saamata. Aga ülikooliski olid lemmikteemaks lilled ja nende esinemine O. Wilde loomingus. Diplomitöö lilledest inglise luules jäi pooleli.
Oscar Wilde’i peab Maara oma lemmikkirjanikuks. «Õnnelik prints» oma sügavusega olevat lausa nutmaajav. «Tema muinasjutud on sügavast usust, kõigi viletsate ja õnnetute mõistmisest, kantud nii suurest headusest, et ma ei suuda temast uskuda midagi hirmsat.»
«Tavaliselt öeldakse, et õppimine teeb targaks. Kogu elu me õpime igast oma mõttest ja teost. Maine tarkus valitseb selles maailmas ja selle abil võib saata korda nii häid kui kurje tegusid. Jumalik tarkus on meie südamesse istutatud nagu taim, sünnihetkel see tärkab ja kogu elu see kasvab, valmistades meile suurimat rõõmu oma õidepuhkemisega.» (SH ja VH, lk 82.)
Praegu ütleb Maara kahetsedes, et oli halb õpilane, läks loengute asemel hoopis raamatupoodi või botaanikaaeda lilli vaatama. Ülikoolis meeldis väga, seal oli oma vaimsus, see oli uudne ja teistmoodi kui Tallinnas. Peahoone oli täiesti eriline: kui väljas tuiskas vaiksel talveõhtul lund ja tühjades koridorides kõik kõmas.
Mägede kütkes
Üks, mille puhul Maara Vindist kuidagi rääkimata ei saa jätta, on mäed, lähtekohaks ikka ida maalikunst ja mõjutajaks vend Tõnis. Ta igatses lapsena mägesid näha, oli näinud aga ainult Väikest Munamäge.
Vääna-Jõesuu Türisalu pank on tema esimesi lapsepõlvemälestusi. See paistis lapsesilmadele niisuguse nurga alt, et pani kujutlema: see on Egiptus, kuhu kured lendavad. Seda panka on ta joonistanud tušiga, akvarelliga, pastelliga. Keskkooli lõpus sõitis spetsiaalselt Krimmi mägesid vaatama, pärast Kaukaasiasse, kuhu võttis ka ema kaasa.
1989. a sai ta koos kunstnikegrupiga kuuks ajaks Mongooliasse Gobi kõrbesse, kus tegid visandeid. Sügava mulje jätsid budistlikud kloostrid ja sealne kunst. Reis süvendas huvi budismi vastu ja tõi tema loomingusse mõjutusi.
Ta ütleb, et kristlastel on vahel raske mõista teisi usuneid ja et maailmas on palju ususallivust, aga tema suhtub teistesse uskudesse küll mõistvalt. «Sageli paljud ei teagi Jumalast, aga usun, et neis on peidus igatsus Jumala järele. Need asjad on üle inimmõistuse. Inimene ise ju ei kutsu Jumalat, Jumal kutsub. Taevatähedki käivad üle inimmõistuse. Kõike valitseb muidugi Jumal.»
Veel on ta käinud Šveitsis, kus üle Genfi järve paistavad Alpid, eespool Salieri ja selle taga Mont Blanc. Ta meenutab, et algul seal viibides olid mäed udus, siis aga pilved hajusid ja mäed avanesid täie hiilgusega. Sel aastal valmis õlimaal «Kevad Alpides», mis on osaliselt kujutluse vili – värvilised krookused Euroopa kõrgeimal mäel. Aga Maara ütleb, et tal ei ole peent värvitunnetust, seepärast teeb värvilisi töid harva.
Maara Vindi tööd on olnud 2003. a näitusel Iirimaal Dublinis ja 2001. a Viive Noore soovitusel Jaapanis. Jaapan ise on võimalike reiside nimekirjast maha võetud – seal on maavärinad. Kord olnud kunstnik maavärina ajal Bulgaarias ja seda loodusõnnetust ei taha ta enam uuesti läbi elada. Huvi Jaapanis käia oleks suur küll, aga sinna läheks ainult koos abikaasaga.
Belgia on esimene kuningriik, kus Maara Vint on käinud. Ülikooli ajal võlus teda Inglismaa, ta astus isegi kuningriiklaste parteisse ja unistas, et Eesti oleks kuningriik oma kuningaga.
Unistuste kütkes
Maara räägib heal meelel Jumalast, ka loeb ta palju kristlikku kirjandust, aga ütleb, et õigesti palvetada ei oska: «Kipun lobisema. Jumal ei ole jõuluvana, kelle poole inimene pidevalt oma soovidega pöördub, eestpalveid peab muidugi tegema.»
Ta ütleb, et räägib asju, mida ei peaks rääkima, ja kurvastab, et ei suuda oma mõtteid valitseda. «Tõeline kristlane suudab end peaaegu valitseda, soovin, et inimesed oleksid täiuslikud, tõelised jumalalapsed.» Sellest mõttest kantuna peaks varsti ilmuma Maara Vindi uus raamat «Vaeslaste roosikrants», mille algseks pealkirjaks oli mõeldud «Valguse lapsed».
Veel soovib ta, et inimeste vahel vahet ei tehtaks. Maara ütleb, et nägi juba 1986. a ette, et Eesti saab vabaks. Aga nüüd on kõige kurvemaid punkte Eestis, et inimeste vahel tehakse vahet, et osa inimesi ja lapsi on tänaval.
Ka kirik on jõudumööda puudustkannatajaid aidanud, aga abi võiks suurem olla. «Peaksin ise kerjuseid rohkem aitama, aga vahel kardan neid. Õige kristlane ei kardaks.» Kuigi lapsepõlvest Jumalat uskunud, lasi ta ennast kadunud vanaema soovil 34–35aastasena Tallinna Kaarli kirikus ristida.
Nüüd soovib ta kõigile inimestele õnnistust, et võimalikult palju inimesi saaks päästetud, et jõuludega tuleks rahu nende südamesse, et inimesed usule tuleksid. Ja abikaasa Villu Kask lisab omagi soovi, et noored ise huvituksid kristlikust maailmavaatest, et usuõpetust tundmata ei saa end pidada kultuurseks inimeseks. Kui noored sunniviisil õppima sundida, ei hakka nad seda armastama.
«Ära muretse, kõik läheb korda, eneselegi teadmata saadad sa maailmas korda veel palju kiiduväärset. Sind ootab ees palju õnnelikke aastaid.» (SH ja VH, lk 68.)
Rita Pokk

Maara Vint
Sündinud 31. oktoobril 1955
1973 lõpetanud Tallinna 10. keskkooli
1974–1993 õppinud Tartu ülikoolis inglise filoloogiat
1973–75 töötanud Riiklikus Ajaloomuuseumis
1975–78 Tallinna Linnaarhiivis
Alates 1979 vabakutseline kunstnik
Alates 1989 Eesti Kunstnike Liidu liige

Kirjutanud ja joonistanud lasteraamatud
Kiri, 1992
Võlulehvik, 1994
Rooside uni, 1999
Üllas roos, 2002
Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint, 2003

Isikunäitused
Esinenud personaalnäitusega aastatel 1983, 1992, 1996, 1997, 2001, 2002 «Mägede hingus» ja 2005 «Tänulikkus Jumala armu eest». Osales kristlike kunstnike näitusel kirikupäeval ja vaimulikul laulupäeval «Tarkuse allikal».

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)