Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kunstnik ja luuletaja

14.03.2018 | | Rubriik: Kultuurielu

Vahel toimuvad Jumalale meelepärased teod varjus. Vahel on sellest kahju, eriti kui selleks on kahe armsa loojaisiksuse koostöö. Mõtlen siin Heljo Männi Loojale pühendatud värsse, millele on hõrgu kuue andnud Maara Vint. Selle koostöö igavikulist mõõdet suurendab väljaandjana soliidse ajalooga Eesti Piibliselts.
Heljo Männi luulekogu „Tuulemesilane“ on hea luule. Kui mõelda Eesti luule religioossusele, siis selles kontekstis on ta väga hea luule. Palju näinud, palju tundnud, palju kirjutanud inimese kogemuse pinnalt on sündinud siirad, arupidavad sõnad oma kohast maa peal kõige elava keskel ja ometi ikka pürgimas taevastesse sfääridesse: „Olen maa peal tagasi. / Mind ei võetud veel vastu. / Jumal ütles mulle / vanaisa häälega: / elu õpetab, vasikanahk koolitab. / Või oli see vanaema tarkus, / mis tuli aastate tagant meelde?“ Need on 28. luuletuse algusread raamatu 42 luuletusega tsüklist.
Isegi kurbus on siinses raamatus tuttav ja ometigi kordumatu: „Keegi ei kasta enam / kapsa- ega kaalikataimi. / Kõik on kadunud / nagu tina tuhka. / Kadunud maa alla, / maa taevasse. / Ainult üksikud meelespead, / mahajäetud lapsed, / hüüavad rohu varjust: / Ema, ära unusta mind!“ (40)
Vahel on hea, kui keegi võtab sul käest kinni, viib kuhugi ja ütleb: „Vaata!“ Ja kae langeb silmilt, nagu juhtus minuga, kui tellisin rahvusraamatukogust koju tervelt kuus Heljo Männi raamatut ning imede ime – sain kõik kuus koju kaasa võtta! Tavaliselt on ikka mõni kas lennus teise lugeja käes või mis veel hirmsam, ainult kohapeal kasutamiseks.

Kuuest raamatust neli on ilmunud eelmiseks juubeliks 2011. aastal. Neljast kolm – „Vihmavõti“, „Lind-naine / Tuvide koloonia“ ja „Aiahoidja“ – sisaldavad pisipalu – mõtteteri. Tähelepanekuid eluolu kohta: „Mina ja vana vares, meie kaks oleme harjunud rahuliku aiaga“ („Aiahoidja“, lk 14). Silmitseda võiks ka „Lind-naises“ antud suguvõsa pildistusi: „Minu ema oli rahutuvi, / lendas toast tuppa, õlipuuoks nokas, / kõik sulas ta pilgust (lk 19).
„Jõulumets“ sisaldab puhast jõululuulet, seda raamatut peaksid lehitsema tulevaste jõululuule valimikkude koostajad: „Olen jõulunäidendis / valge küünlalaps“ (lk 69). See on raamat, mille poolsada luuletust võiks advendiajal igale hääle lapsele ette lugeda unejuttu lõpetades põlvest põlve.
Äkki ei tohigi ette lugeda, sest „Kõik õigused tagatud“. Siis nägin Eesti Kultuurkapitali märki – ilmselt seda minu ja sinu rahaga toetatud raamatut tohib ette lugeda ja raamatust pähegi õppida! Kuigi võiks arvata, et jõulutemaatika on juba ammendavalt kirja pandud, leiab Heljo Mänd mõnegi meeldejääva rea: „Jõulud sõitsid raamatusse / ega läinud ära. / Kunstnik tippis kuusepuule / tuhat rõõmusära.“ (Lk 68)

Siinkohal ongi põhjust puudutada nende kuue raamatu kujundaja kunstniku rikkalikku pillerkaari igal lehel eraldi ning kuuel esi- ja tagakaanel lisandub käes hoidmisel tuntav kujutise reljeefsus. Maara Vindi kunstnikutöö on teksti toetav, kuid ei lange teksti orjusesse, pigem lummusesse. Maara Vint on minu muljete põhjal valge pinna kunstnik, pastelsetest joontest alguse saanud piltide ümbruse täidab ta üsna tihti joonetükkide või punktidega, luues nii üpris läbipaistva pildimaailma.
Et kui pildid oleksid läbipaistval klaasil, oleks marutav elu foonil näha, aga ei puutuks meisse. Imestaksin, kui sellest sahmerdavast elust tungiksid Maara Vindi piltidesse helid! Võib-olla üksikud ürgse looduse mõned helid: järvekauri hüüe enne sukeldumist, haraka vaikne kädistamine pesa ehitades – „hästi, hästi, hästi!“ või teritatud otstega sindlikatuselt vee tilkumine pesunõusse või hoopistükkis maipõrnika lend. Talvel muidugi vaikus kauge ronga häälitsusega.
Nüüd peab kirjastus Sinisukk, tema ongi nende raamatute ämmaemand, kolm aastat pausi ning siis näeb ilmavalgust Heljo Männi „Rohutuul“ (2014) ja veel kahe aasta pärast „Polaarmaja“ (2016). Viimased kaks on juba autori tervet raamatut läbivad enesevaatlused: „Olen samuti õmblusmasin. / Õmblen hommikust õhtuni / sõnu ja lauseid kokku / luuletusteks, / mis kaitsevad mind / külmatunde eest.“ („Polaarmaja“)
Kui tulla tagasi Eesti Piibliseltsis tuule tiibadesse saanud Heljo Männi „Tuulemesilase“ juurde, siis tundub kõik eelnev kuidagi ettevalmistav, sest selles raamatus on kirjutamine kuidagi intensiivsem, tõtlikum, ma ei imestaks, kui need 42 armsat luuletust on kirjutatud küllaltki lühikese aja kestel. Äkki mingi seni varjul püsivate uute raamatute algus?
Vallo Kepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)