Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kunstnik ja looja

26.05.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tagantjärele on tihti üsna raske öelda, kuidas keegi meist Jumalani jõudis. Nii on see ka kunstnik Jüri Arraku puhul. Maalis ja maalis, luges Piiblit ja mõtiskles ning ühel hetkel jõudis äratundmisele, et «kunst on inimkonnale vahend Jumala tunnetamise teel». Pärast seda hakkas maalima senisest enam religioosse sisuga pilte, kuigi ega inimestevaheliste suhete temaatikagi kuhugi kadunud. Ise tunnistab, et ka usu ja uskumustega seotud maalidesse tuleb vahel sisse inimlikke kirgi ja poliitilisi vihjeid. Nii ongi ta paljud pildid mitmekihilised ja erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvad.
Enne kristluseni jõudmist oli kunstnik süvenenud ka eksootilistesse uskumustesse. Nüüd leiab, et kaugeid usundeid pole meile vaja, on ju siin olemas oma religioosne süsteem. Võõrapärasusega tegeldakse pigem selleks, et enesele tähelepanu tõmmata, arvab ta.

Kunstnik, kes on tunde- ja mõttetasandil iga päev kontaktis Loojaga, ei tunne vajadust igal pühapäeval kirikusse minna. «Seostan kõike ju kogu aeg mitte ainult selle maailma, vaid ka teisega,» sõnab ta. Kirikus käib Jumalaga kohtumas.
Praegu on Jüri Arrakul käsil esimene maal nelja evangelisti sarjast. Kõik pildid peaksid tulema ühesuguses formaadis, igal lisaks evangelistile ka tema loomsümbol ning tekst vastavast evangeeliumist. Terve seeria loodab kunstnik valmis saada alles aasta pärast, sest rahutu loomus ei lubavat tal ühtejärge vaid ühte tööd teha.
Kas soov kunstnikuks saada oli üks teie lapsepõlveunistusi?
Ei, seda ma ei ütleks. Olen sündinud 1936. aastal ning kuna minu lapsepõlv sattus sõjaajale ja 1946. aastal suri isa, oli meie perel küllalt muret, et kuidagi toime tulla ja elus püsida. Pärast sõda läksime maale ja vahetasime küüditamise kartuses sageli elukohti.
Kuna Stalini ajal oli keskkoolis õppemaks, pidin 15aastaselt minema mäetehnikumi, kus tol ajal oli suurim stipendium. Sattudes esimest korda noore tegusa poisina maa alla kaevandusse praktikale, olin šokis: töö oli väga raske, seltskond äärmiselt kirju. Mõistsin, et kaevurit minust ei saa. Olin üks vähestest eesti poistest, kes tahtis minna sõjaväkke, sest nii pääsesin kaevandusest.
Pärast seda töötasin Leningradis taksojuhina. Ega mul sel ajal selget sihti elus ei olnudki. Vanem vend Henno õppis siis kunstiinstituudis ja kord soovitas ta mullegi, et prooviksin joonistada ning hakkasin kunsti õppima. Pani tikutopsi lauale, et algelisemaid joonistamise reegleid õpetada: valgus, vari jne. 25aastaselt astusingi kunstiinstituuti, kusjuures maali või graafika osakonda ei julgenud ma maalieksami tõttu proovidagi. Valisin metallehistöö osakonna, kuid iseseisvalt hakkasin graafika ja maalimisega tegelema.
Teie kohta on öeldud, et olete üks väheseid eesti kunstnikke, kes edastab oma töödes järjekindlalt kristlikku sõnumit. Kuidas kulges teie tee Jumala juurde?
Kuigi olen juba lapsena Kaarli kirikus ristitud, ei mäleta, et oleksin väiksena kirikus käinud. Olen usu juurde samm-sammult ise tee leidnud.
Mind kui tarbekunstnikku vaimustas algul religiooni väline vorm: kogusin piibleid, huvitusin sakraalarhitektuurist jne. Olin juba neljakümnene, kui Piibli esimest korda läbi lugesin. See oligi aeg, kui pöördusin religiooni poole ja otsisin vastust küsimusele, kes või mis on Jumal. Kui algul tekkis suhe Jumalaga tundetasandil, siis ajapikku kaasasin tundele mõistuse.
Hakkasin mõtisklema usu ja kunsti seoste üle ning jõudsin arusaamisele, et kunsti eesmärgiks ei ole pelgalt maailma peegeldada ega dekoreerida, vaid ka õpetada ja kasvatada tundeid. Olen ikka rõhutanud, et kunst peaks olema vaimne sau inimkonna käes ehk teisiti öeldes peaks kunst olema abiline rännakul Jumala poole.
Paar aastat tagasi avaldasite kirjutise, kus nimetasite Jumalat Mõtlevaks Algenergiaks.
Tahtsin seletada kaasaja inimesele Jumala olemust temale arusaadavas keeles ning just seepärast kirjutasin sõna «Jumal» asemele «Mõtlev Algenergia». Jumal välistas enda kohta igasuguse definitsiooni, öeldes Moosesele, et «ma olen see, kes ma olen». Tean, et sõna «energia» ei ole kõige parem, kuid muud ma ei leidnud.
Minu arusaamise kohaselt lõi Jumal aega ja ruumi omava universumi. Väljaspool seda – lõpmatuses – aega ega ruumi ei eksisteeri. Me ei tea, mitu universumit Jumal veel võis luua, sest mõelda saame ainult oma universumi piirides. Jumal on väljaspool, kuid samas universumi sees – Ta on kõikjal.
Jumala andis Kristuse meile inimese kujul õpetajaks ja teejuhiks. Samas on Ta ka Jumal. Ta on meile nagu semiootiline märk, mida peame lahti mõtestama ja omaks võtma. (Pikemalt J. Arraku maailmapildist ajakirjas Päikesetuul nr 10/2002 – M. R.)
Ütlesite, et kunst peaks aitama meil Jumala poole liikuda. Ometi jääb kunstiteoseid, millest kiirgaks nende looja jumalik säde ja mis suudaks vaataja hinge ülendada, järjest vähemaks. Kuidas seda seletada?
Üldiselt võttes on siin tegu õhtumaa kultuuri allakäiguga. Kui kunstnikul ei ole suhet Loojaga, puudub tal kunsti loomiseks vaimne alus. Nii ongi kultuur jäetud ilma nn telgivaiata. Ilma selleta langeb aga telk maha ja katab telgis olevad esemed riidest vormiga.
See vorm ongi meie ajastu kultuur, mis kahjuks on ainult vorm. Tänapäeva kunst ei tegele enam jumaliku vaimsuse väljendamisega, vaid muutub järjest sotsiaalsemaks ja läheneb poliitikale.
Kahtlen, kas praegusest kultuurist rääkides tohibki kasutada sõna «vaimsus». Oleme harjunud seda sõna üsna sageli tarvitama ega mõtle, et tegelikult on see seotud jumaliku tundega. Nii ongi sõna «vaimsus» muutunud tühjaks. Vaimne inimene ei saa näiteks olla see, kes ei usu Jumalat.
Olete end mitmel pildil kujutanud mungarüüs. Kas sellest võiks välja lugeda salajast unistust olla mungast ikoonimaalija?
Ma ei ole neil piltidel sugugi ennast kujutanud, kuigi näod on võibolla minu moodi. Kui naiskunstnik maalib peast, tulevad tal naiselikud näod, meeskunstnikul mehelikud. Võin tahtlikult teha ka naisenäo, aga vabalt maalides tekivad lõuendile tahtmatult minunäolised olendid.
Mungarüü on vihje sellele, et austan kloostrit kui kontsentreeritud vaimsuse asupaika. Üheks minu lemmikuks on kõrbepühak – ta on jõudnud sellisele vaimsele tasemele, kus pole enam mitte midagi vaja, isegi kunsti mitte. Mina oma rahutu hingega võin taolisest seisundist vaid unistada.
Ikoonimaalija ma oleksin, kuid ma ei tahaks kogu aeg teha vaid käsitööd ja ikoone paljundada. Oleksin pigem Andrei Rubljovi laadis looja, kes ei korranud teiste töid, vaid tõepoolest lõi ikoone. Minus on aga liialt temperamenti ja kirge, et olla ikoonimaalija. Selleks, et rahuneda, peaksin elama vähemalt 150aastaseks, kuid nii palju aega mulle ju ei anta!
Nii teie maalidel kui ka igapäevaelus kohtab palju maskides inimesi. Miks kannavad inimesed maske ega julge olla siirad?
Puhas ausus on praeguses elus kaotus. Ausaid kasutatakse ju ära.
Maskid tulid mu piltidele juba vene ajal, kui kõikjal oli topeltmäng. Isegi pealtnäha normaalsed inimesed tõmbasid maskid pähe. Kunstnikud tegid seda näiteks selleks, et soodustusi kasutada: ateljeed, välisreisid jne. Nad ei osanud arvatagi, et see mäng enne nende surma lõpeb.
Poliitika on aga tänase päevani puhas maskide mäng. Maskid on nii petmiseks kui ka kaitseks.
Teilgi on ju Tallinna südalinnas ateljee. Kas mängisite tookord kaasa?
Ei, mina sellega kaasa ei läinud, kuigi ateljee on mul tõepoolest juba 1977. aastast. Sain selle tänu pioneeride palee jaoks tehtud suurtele maalidele. Nimelt ei olnud mul tol ajal tööruumi ja et sellele tähelepanu juhtida, panin lõuendi kunstnike liitu üles ja asusin tööle. Kavalus tuleb elus kasuks! Need maalid sain muide teha nii, et neis ei ole poliitikat.
Teie 1990. a valminud Halliste kiriku altarimaali võib pidada kunstiajaloos ainulaadseks selle poolest, et sel on kujutatud üheaegselt lunastust ja õnnistust. Kuidas sündis selline idee ja kuidas valminud maal vastu võeti?
Kuna Halliste kirik on uuesti üles ehitatud ning tehtud uus sisekujundus, siis selleks, et püüda taastada kirikus pühadustunnet, kavatsesin teha hiigelsuure värvilise risti ristilöödud Kristusega. Koguduse sooviks aga oli õnnistav Kristus. Kuna ma ristist ja kätest ei tahtnud loobuda, saigi maal just selline.
Loomulikult tekitas valminud töö vaatajais pisut võõristust. Käisin isegi piiskopi juures maali kohta selgitusi jagamas. Ka kogudus pidas taolist Kristust algul imelikuks. Nüüdseks ollakse ilmselt harjunud, sest olen kuulnud selle heast vaimsest mõjust.
Kirikus ei mõju maal sugugi nii hiigelsuurena, kuid ateljeesse mahtus hädavaevu ära. Selleks, et näha risti tervikuna, pidin tuviga osa lakke kinnitama ja ise selili maas olles vaatama. Maalisin seda kokku kolm kuud. (Halliste kiriku altarimaal oli J. Arraku kingitus kogudusele. – M. R.)
Olete loonud ka Usuteaduse Instituudi kabeli altarimaali. Kas Kristust on lihtne maalida?
Kui kunstnik on jõudnud arusaamiseni, et usk on kultuuri üks alustala ning tal on side Jumalaga, siis võib ta Kristust maalida. See on nagu kirikus käimisegagi: kui lähed esimest korda, tunned end kuidagi ebamugavalt, hiljem võtad kõike loomulikuna.
Kuna Halliste oli esimene altarimaal, oli sisseelamisperiood ehk pisut pikem. See aeg oli mulle üldse väga oluline, sest just siis hakkasin tõsiselt mõtisklema religioossete probleemide üle. Halliste kiriku altarimaali tehes tekkis ateljeesse siiani mu elus tähtsat kohta omav kodualtar. Maalimise ajal kuulasin plaatidelt missasid, põletasin küünlaid ja palvetasin. See maal aitas mul muide alkoholiprobleemist lõplikult võitu saada.
Teie 2003. aastal ilmunud raamatus «Võsa, aas ja mägi» on üks väga ilus lause. Ütlete, et teie elu psühholoogist abikaasa Iviga kulgeb armastuses ja teineteisemõistmises.
Olen selle lausega endiselt nõus.

Kunstnikul käis tema ateljees külas
Monika Reedik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)