Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kunstist, meelelahutusest ja kohtumõistmisest: seega streigist

07.03.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Kirikulehe ilmumise ajaks on Eestis tõenäoliselt alanud üleriigiline õpetajate streik. Osalemisest andis 29. veebruari seisuga teada umbes 15 000 koolmeistrit, neist enam kui 4000 Tallinnast. Oma toetusest pedagoogide nõudmistele on teatanud tervishoiu-, transpordi- ja päästetöötajad.
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab: «Tulekul on streik ja sellised asjad on mulle ikka meeldinud. Ka praegune meeldib, tegevuskunsti sündmusena kõige selle esteetika ja iluga.» Streik kui kunstivorm? Ehk isegi meelelahutus?
Öeldakse, et inimene tunneb ennast vanana ja talle näib, nagu lendaks aeg üha kiiremini just rutiini tõttu. Põrutavaid elusündmusi jääb pärast laste suurekssirgumist ja erialase karjääri kinnistumist vähemaks, iga päev sarnaneb eelmise ja järgnevaga. Igasugune vaheldus kulub marjaks ära.
Õpetajatöö on neetult raske just rutiini tõttu. Ega aineprogrammid ülearu sageli muutu ja korrutustabel või kirjavahemärgid jäävad arvatavalt ka kõige radikaalsemast reformist puutumata. Kaua sa jaksad…
Suures koolis õpetamise ja õppimisega kaasneb paratamatult stress. Mäletan hästi, kui pärast kümnendat klassi keskkoolist lahkusin ja sügisel vanu sõpru väisasin: vahetunni ajal koolimajas valitsev lärm tundus talumatu ning ma ei mõistnud, kuidas olin kõik need aastad selle ära kannatanud. Ülikoolis õpetamine ja õppimine on selle kõrval naljamäng.
Mida nooremad õpilased, seda vähem on õpetajal võimalusi oma töö viljade nägemiseks. Selles mõttes on kõige raskem lasteaiapedagoogidel ning kõige tänuväärsem vast kirikuõpetaja amet.
Sellegipoolest puudub ühiskonnas üksmeel õpetajate õiguses streikida, oma panusele vastavaid töötingimusi ja -tasu nõuda. Lastevanematel tuleb ju streigipäevadeks võsukestele hoidjad leida või tööandjaga palgata puhkuse osas kokkuleppele jõuda. Kuigi ka õpetajail tuleb streigipäevade eest töötasust loobuda. Ilma tegeliku kindluseta, et see ohver end ka ära tasub.
Igas vormis meele avaldamise ja vastupanu õigus on Euroopas läbi ajaloo olnud lisaks muule usuline küsimus. Alati leidub neid, kes peavad (oma) riiki jumalikuks institutsiooniks, millelt oodatakse kõigi murede imelist lahendamist. Seetõttu võib riigi kallal lakkamatult iriseda, aga mitte selle vastu mässata. Streik on justkui kohtumõistmine teise poole üle, süüdistus riigi vastu, et see pole oma kodanikega sõlmitud lepingust kinni pidanud. Kuhu me niimoodi jõuame?
Kiriku puhul on puutumatu pühaduse sambad ja vundament ilmsemad: hierarhia, ajalooline kord, pühakiri. Iga kriitikanoolt saab tõrjuda, väites, et arvustaja on ette võtnud ennekuulmatu häbematuse, streikides Jumala enda vastu.
Möödunud pühapäeva jutlusetekst kõneles Jaakobi võitlusest Jumalaga, millest sündis Iisrael. Eesti kirjanduses on ilmselt kõige kuulsamad Vargamäe Andrese heitlused Jumalaga. Tänapäevases ja isiklikus võtmes kirjeldas sarnast jõukatsumist eelmise lehenumbri jutluses Enn Auksmann.
Briti Ühendkuningriigis aastal 2008 valminud telemängufilm «God on Trial» (Jumal kohtupingis) kujutab sirgjooneliselt lihtsas kunstilises vormis ajalooliselt aset leidnud sündmusi: juudi mehed ootavad II ilmasõja ajal Auschwitzi koonduslaagri barakis gaasikambrisse saatmist ja peavad kohut Jumala üle. Valitakse süüdistaja ja kaitsja, kuulatakse üle tunnistajad ning kohtunikud langetavad otsuse – Jumal mõistetakse Hitleri režiimi ajal toimunu alusel süüdi Iisraeli rahvaga sõlmitud lepingu rikkumises. Kui meestele viimaks sõdurid järele tulevad ja nad rabilt küsivad, mis siis nüüd teha, vastab too: palvetame. Sellesama süüdimõistetud ebaõiglase Jumala poole. Kelle poole siis veel…
Inimene ei pea püsikindlaks ja väärtuslikuks midagi, mida pole üritanud jalalt tõugata. Vahel kukub see tõuklemine välja kunsti, vahel meelelahutuse, vahel kohtumõistmisena. Saab näha, mis õpetajate streigi tulemusena pudeneb, mis püsib.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)