Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kunstist. Isiklikult

16.05.2018 | | Rubriik: Kolumn

Salvador Dali. Gala vaatab Vahemerd, mis 20 meetri kaugusel muutub Abraham Lincolni pildiks. (Austusavaldus Rothkole), 1976.

Kadunud maailm. Kolm aastat tagasi oli Vana-Võromaa kultuurikojas kunstnik Liive Koppeli isikunäitus. Seisin teise korruse akna all: vaatasin aknast välja ja vaatasin seinal rippuvat maali. Vaatepilt oli sama. Liive Koppel oli jäädvustanud killukese Võru linna ajaloolisest arhitektuurist. Nimelt Kreutzwaldi tänava ja Katariina alleel vana „Tamula“ sööklahoone ajast, kui see juba tühja ja mahajäetuna, aga oma endises aguliilus seisis.
1881. aastal ehitati hoone 14 toaga võõrastemajaks Alexander. Minu lapsepõlves oli seal samuti majutuspaik, aga meie, laste jaoks ka söökla, kus pärast koolitunde söömas käisime. Ostsin maali ja nüüd on see mu koduseinal kui killuke kadunud lapsepõlvest. Mis majast endast saab, näeb siis, kui ehituskile rekonstrueeritava hoone ümbert maha võetakse.
Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. 2014. aasta jõulude eel olin Iisraelis. Tel Avivi kunstimuuseumi sisenesin eksikombel valest kohast, mitte peauksest, ja nii ei olekski ma ehk jõudnud muuseumi sellesse ossa, kus maalid, mis inspireeritud Vanast Testamendist. Aga ühtäkki seisin ma suursuguse Gerbrand van den Eeckhouti „Ruthi ja Boaze“ ees. Seisin ja vaatasin. Ja midagi ei olnud pildil valesti. Läbi selle maali sai sealsamas Tel Avivis elavaks Piibli Ruthi lugu.
Tel Avivi kunstimuuseum on täis maailmaklassikat ja saalivalvureiks, vähemalt need, keda kõnetasin, emigreerunud Vene haritlased. Nad juhatasid mind lahkelt minu lemmikute Marc Chagalli ja Salvador Dali maalide juurde. Ja Dali „Haavatud lind“ valmistas mulle oma miniatuursuses (55 x 65 cm) pettumuse. Eriti kui oled näinud kogu saaliseina täitvat Dalid.
Pehme aeg. Floridas St. Petersburgis Dali muuseumi ees on metallist väänatud pink, mis inspireeritud suure kunstniku maalist mälu püsivuse lagunemisest läbi pehmete kellade. Saalides kahe- kuni neljameetrised maalid Dali maailmast õgisid mind endasse. Üks neist, kolmemõõtmeline Abraham Lincolni portree, hoiab endas ka kunstniku muusa Gala ja Püha Johannese Kristuse ristil. Kristusele ristil laseb kunstnik meil vaadata ülevalt, kus Kristuse pea kohale tõuseb hommikupäike. Vaatajast sõltub, kas ta näeb maalil Lincolni, Galat või Kristust.
Haavatud ingel. Ateneumi kunstimuuseumis Helsingis on püsinäitusel töid, mida ma võin käia vaatamas kordi ja ikka kõnetavad nad mind eriliselt. Olgu selleks Akseli Gallen-Kallela, Eero Järnefelti või Albert Edelfelti looming. Kogu rahva lemmikuks valitud Ateneumi teos on Hugo Simbergi „Haavatud ingel“, mis on ka minu vaieldamatu lemmik. Mul on olnud õnn aastaid tagasi Ateneumis väljas olnud Simbergi isikunäitusel näha ka maali valmimise lugu. Lisaks maalile on Simberg teinud ka „Haavatud ingli“ seinamaalingu 20. sajandi algul rahvusromantilises stiilis ehitatud Tampere toomkirikus. Pühakojas jääb ta varjatult ja tagasihoidlikuna rõduseina kaunistama.
Minu Lunastaja elab. Käisin Mikkeli muuseumis Kadriorus vaatamas ikoone Nikolai Kormašovi (1929–2012) erakogust. Näituse pealkirja „Päästetud pühadus“ taga on kunstniku pikaajaline ennastsalgav tegevus ja elufilosoofia. Olin tulnud just Kadrioru kunstimuuseumist Ivan Aivazovski soojust ja jahedust kiirgavate meremaalide juurest. Hiljem kuulsin raadiost, kuidas kunstnik Aili Vint Aivazovski maalidesse kinni püütud õhku eriliseks looduse seisundiks nimetas.
Mikkelis on väljas üle 150 haruldase ikooni alates 15. sajandist kuni 20. sajandini. Põhja-Venemaa kolkaküladest päästetud, ka rüüstatud ikoone vaadates, pühadega silmsidet otsides oli minus valdav tunne see, et tahaks nutta. Ikoonid lummasid. Piltide vägi oli nii võimas. Enamik ikoone olid olnud leiuhetkel sellises seisundis, et nende päästmine tundus võimatu. Pragunenud värvikiht, kirvega lõhutud tahvlid, kraabitud kujutised … Millele pole aga määratud kaduda, tõuseb üha uuesti elule tagasi. Püha on püha.
Altarimaalist kiirgub pühadust. Jumalateenistusel istub kirikuline pingis näoga altari poole. Nelipühal, 20. mail tulevad Tallinna piiskoplikku toomkirikusse need inimesed, keda EELK soovib tänada, keda on varasematel aastatel tänanud. Istuvad kirikupinkides ja vaatavad Christian Ackermanni altariseinas Eduard von Gebhardti Õnnistegijat ristil. Üks neist inimestest kirikupingis on Võrumaa päritolu kunstnik Liive Koppel, keda EELK tänab aukirjaga.

SemmSirje 60

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)