Esileht » Uudis » Esileht »

Kuno Pajulale mõeldes

28.11.2012 | | Rubriik: Esileht, Persoon minevikust

Kuno Pajula oli peapiiskopiks aastatel 1987–1994. Need olid meie lähiajaloo kõige murrangulisemad aastad. Nagu kogu Eestis, nii oli ka kirikus selginemise ja otsingute aeg.
Eesti lipu taasheiskamisel 24. veebruaril 1989 seisime koos Toompeal ja kõnelesime eesti rahvale.
Kuno Pajula oli oma elu viimaste päevadeni aktiivne ning austatud kiriku- ja ühiskonnategelane, käies läbi auväärse tee Virumaa talupidaja pojast kirikupeani. Eesti Kirikute Nõukogu esimese presidendina seisis ta kõlbeliste väärtuste ja ausa ellusuhtumise eest kogu ühiskonnas.
Täna lausume talle sõnu, mida ta vaimulikuna ise tuhandeid kordi on öelnud: puhka rahus!
Arnold Rüütel

 
Eks ma ole küll lugenud ja tean, mida Issand ütleb Markuse 13:35: «Valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul», aga et see ikka nii konkreetne on, seda sain kogeda esmaspäeva hommikul.
Olin alustanud oma kantselei tööpäeva ja kirjutasin üles selle päeva ülesanded. Üks nende hulgast – helistada Kuno Pajulale. Teisipäeval ju kirikukogu ning ma olen ta tavaliselt auto peale võtnud ja toonud usuteaduse instituuti. Helistasin siis umbes kümne paiku, telefon kutsus suhteliselt pikka aega ja siis vastas Kuno Pajula tuttav hääl, tõsi küll, väsinud ja alguses katkendlik. Kui küsisin, mis kell ma sulle homme võin järele tulla, ütles peapiiskop, et tunneb ennast reede õhtust halvasti ja homme kirikukogule ei tule. Soovisin paranemist ja tema soovis mulle kõike head. Sellega oli kõne lõppenud.
Kui aga Sirje Semm helistas enne keskpäeva ja palus kirjutada Kuno Pajulale järelehüüe, olin ma täielikus segaduses. Ei saa olla võimalik! Ma alles rääkisin temaga. Aga selline oli Jumala tahtmine.
Meenutan Kuno Pajulat kui auväärset kirikujuhti, kellele anti olla ülemkarjaseks meie murdelisel, pingeid ja ohte täis ajal. Aga ka ajal, kui kirik elas läbi suurt kasvu – tema ametiajal ristiti üle 50 000 inimese. Kirik sai kasutada täiesti uued võimalused ühiskonnaelus, massimeedias, hariduse vallas. See eeldas kirikult vastavate uute struktuuride loomist.
Peapiiskop kutsus mind 1988 juhatama loodud EELK konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonda. Tundsin tema toetust nii konsistooriumitöös kui ka praostkonnas ja koguduses. Kuno Pajula tööstiiliks oli mitte teha kõike ise, vaid anda ülesandeid.
Tiit Salumäe

 
Toomkoguduses koos Kunoga teenides tõdesin, et ta on tõeline kogudusekarjane. Ja seda oli ta oma surmani. Tema viimane jutlus valmis äsjaseks igavikupühapäevaks. Kogudusetöö võimaldas tal teenida viimase hingetõmbeni veel 18 aastat pärast pensionile jäämist. See hoidis teda jalul ka pärast abikaasa surma.
Sirge selg, terane pilk, huumorimeel ja tark (vahel ka teravalt täpne) sõnakasutus ei jätnud teda kunagi maha. Kirikukogul või koguduse erinevatel koosviibimistel lõpupalvuse pidajana kasutas ta sageli «viimase sõna» õigust, millega andis vajadusel hinnangu koosolekul toimunule või valitsevatele meeleoludele. Vahel saatis teeleasujad minekule sõnadega, mis kajavad meeles tänaseni.
Kümme aastat enne oma surma, 26. novembril 2002 on Kuno Pajula meenutanud kirikukogu saadikutele, mis on tõeliselt tähtis: «Me vanemas põlves mõtleme sagedasti paljudele asjadele, aga eeskätt mõtleme sellele, mida sakramendid meile annavad, mida tähendab, et sa oled ristitud, mida tähendab, et sa tohid armulauale minna, mida tähendab pihil käimine. Ja kindlasti mõtleme selle peale täna, kui on kodanikupäev, et me oleme kahe riigi kodanikud, oleme selle Eesti Vabariigi kodanikud ja taeva kodanikud.»
Olgu taevas Sulle avatud, hea vend Kuno!
Urmas Viilma

 
Kuno Pajula oleks vabalt kõlvanud mulle isaks. Meie vanusevahe on täpselt 30 aastat, seega veidi rohkem kui üks põlvkond. Kuid sellest vanusevahest hoolimata valitses meie vahel väga sõbralik vahekord.
Veel enne tema peapiiskopiks valimist suhtlesime tihedalt omavahel, kuigi asusime Eesti erinevates piirkondades. Võib-olla ühendas meid see, mida püüab väljendada ütlemine «Viru veri ei värise». Küllap meid ühendas see miski, mida ükski teadus ei suuda määratleda.
Veel nädalapäevad tagasi piiskopliku nõukogu koosolekul oskas ja tahtis Kuno Pajula kõigile naeratada ja headest sõnadest ei tulnud tal kunagi puudust. Olen täiesti kindel selles, et paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist peapiiskopiks valituna oli just tema see, kes hoidis Eesti kiriku laiali lagunemast, kuigi oht selleks oli tollal väga tõsiselt olemas.
Peeter Kaldur

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)