Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kuningas Kristuse abil igavesse ellu

17.11.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mt 25:31–46

Kes on pidanud oma elus kohtu ees seisma, teab, milline värin on sel hetkel südames. Isegi siis, kui kõik on tehtud õigesti ja seaduse kohaselt, vaevab ikka südant küsimus, ega ma ometi pole millegi vastu eksinud. Hirm vaevab süütut kohtu ees seisjat nii kaua, kui tuleb kohtuotsus, mis annab talle õiguse. Kuid kohus võib ka eksida. Vea võimalus on maises kohtus alati olemas. 

Kirikuaasta viimane pühapäev maalib meie silme ette samuti pildi kohtust. Siin on kohtumõistjaks Jumal, kes ei eksi ja näeb inimese südamesse. Kunstis kujutatakse kohut mõistavat Kristust sageli kaaludega. Ta otsustab inimese tegusid kaaludes, kas inimene pääseb igavesse ellu või mitte. Sellise kohtu ees on inimesed tundnud suurt hirmu. Ometi pole vaja karta. See sama kohtumõistja on öelnud: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16). Paulus lisab, et „inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“ (Rm 3:28). Vaja on vaid usku ja ristimist. 

Ja siiski kõneleb pühapäeva evangeelium tegudest, mida vaagitakse tol kohtupäeval. Milleks teod, kui piisab vaid usust? Usk tähendab midagi rohkemat kui vaid arvamist, et Jumal on olemas. Usk on elu kandev jõud, millega kaasneb inimese uus elu. Uues elus on aga ka uued teod. Usk muudab inimese suhet nii Jumalasse kui kaasinimesesse. Jeesus võtab seaduse kokku armastuse kaksikkäsuga: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37–39). Armastus on uue elu tunnus. Kristus armastas inimest nii väga, et läks ristile surema patuse eest. Sellega andis ta kristlasele eeskuju ennastohverdavast armastusest. 

Pühapäevases evangeeliumis võime näha kohtumõistmist, mil kohtualuse üle otsustatakse vastavalt sellele, kas ta on armastanud ligimest ja hoolinud oma kaasinimesest. Kes armastab oma ligimest, see ka aitab teda. Põhimõtteliselt ei nõua Jumal ju midagi ületamatut. Ta ootab, et hooliksime oma kaasinimestest, aitaksime hättasattunuid. Näljase toitmine, januse jootmine, kodutu majutamine, haige ja vangi külastamine – need pole ju mingid eriti suurt pingutust nõudvad teod. Igaüks on suuteline seda tegema. Kristus ootab meilt, et oleksime inimlikud ja teeksime head teisele inimesele. 

Hukatusse mõistetakse need, kes pole aidanud hättasattunut. See tähendab, et kristlane ei peaks oma elus mitte ainult seda jälgima, et ta ei teeks valesid tegusid, vaid ta peab ka vaatama seda, et head teod ei jääks tegemata. Oluline on küsimus elu mõttest ja elu väärtustest. Usk Jumalasse paneb väärtused paika. Elades nende väärtuste kohaselt ei pea usklik inimene kartma viimset kohut, sest kohtu järel avaneb talle uks igavesse ellu, kus on kõik parem kui selles maailmas, milles nüüd elame. Selleks, et pääseda igavikku, on vaja kasutada praeguses maailmas oma aega õigesti ja teha õigeid valikuid.

Igavikupühapäev paneb väärika punkti kogu kirikuaastale, näidates, mis ootab meid ees. Selleks, et inimene pääseks igavesse ellu, saatis Jumal oma Poja siia maailma. Selleks, et anda kristlasele tuge eluteele, andis Kristus meile sakramendid: ristimise ja armulaua. Selleks, et inimene võiks saada patud andeks, suri Kristus ristil. Jeesus tõusis üles ja läks taevasse, et näidata meile teed ellu. Nelipühil laskus Püha Vaim, et Jumala laps saaks usu ja ühenduse Jumalaga. Koguduse õpetused kannavad inimest tema teel. Ning viimaks tuleb viimne kohus, mille järel avanevad neile, kes usuvad ja on ristitud, uksed Jumala riiki. Jumala riik tähendab usu täitumist, kõik muu on ettevalmistus selleks. 

Praegusel raskel ajal, mil haigused ja surm selles maailmas võidutsevad, on hea vaadata lootuses tulevikku. Kuninga sõnad: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“, on lootust andvad sõnad. Viimase sõna ütleja ei ole ei haigus ega surm, vaid hoopis Kuningas Kristus, kellest kõneleb kirikuaasta viimane pühapäev. Ootus ja igatsus on sõnad, mis võivad kõige paremini kirjeldada usuinimese ootust taevase kodu järele. Selle ootuse võtab kaunilt kokku laulusalm: Jeruusalemm, sa püha taevalinn, / ma ootan valuga, / et ma kord sinus kodu leiaksin; / mu süda rahuta. / Kõik ilmamaad ma jätan / siis maha rõõmuga, / kui armutiivul tõttan / siit üles taeva ma.

Kokkuvõttes võib öelda, et meil pole kristlastena vaja karta ei kohut ega surma. Meie ülesanne on elada inimestena mõtestatud elu ühenduses Jumalaga ja aidates ligimest. Usk ja ristimine kannavad meid kord taevasesse kodusse. Aamen.

 

 

 

 

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja, Tartu Ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)