Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kuni su küla elab…

11.03.2009 | | Rubriik: Artikkel

Mis teile kirjutama ajendas? Lugesin lehest üleskutset, et lugejad võiksid kaastööd saata. Olen ise Eesti Kiriku lugeja ja pean seda ajalehte väärtuslikuks. Siit saab lugeda seda, mis mulle kõige rohkem sobib. 

Elan väikeses Saaremaa külas, olen Kärla koguduse liige ja laulan koguduse naiskooris. Saan igal kolmapäeval oma postkastist Eesti Kiriku. Tavaliselt loen kõik artiklid läbi. Aega on ja nädalaga saan ilusti hakkama.
Vähem meeldib lugeda asjade kohta, millest on lihtsalt kirjutatud, kus ja millal on miski toimunud ja kes kohal olid. Lood inimsaatustest pakuvad huvi, saan alati midagi uut teada ja kogen jällenägemisrõõmu, kui näiteks tunnen fotol ära oma kursusekaaslase 1993. aasta üldteoloogia koolituselt. Nime olen unustanud. Tegutseb usupõllul. 
Enamasti on muidugi ka uudistes iva sees. Viimase lehekülje loen esimesena. Võrdlen jutlust oma koguduse õpetajate samateemalistega. Nad on erinevad, aga tähendusega ja üllatavad. Seega, kogu leht on huviga loetav. Ei pea end õigeks kirjutajaks. Et olen pensionär (kooliõpetaja), siis on vabadus ja mõtted jooksevad. Samas toimub ka siinkandis üht-teist, mida võiks paljudega jagada.
Kirik elab oma elu, aga uuendustega nagu kogu muu maailm. Kogudused teevad ka arengukava, et ilmselt oma asju paremini korraldada. Meie kiriku nõukogu ja juhatuse valimised on juba seljataga ja usun, et valituks said õiged inimesed.  
Hoolides kodupaiga käekäigust
Oma jutuga tahan ma jõuda maale ja külla. Sinnasamasse, kus meie kõikide esiisad-emad on oma juured kinnitanud. Juba kümme aastat tegutseb tugevalt liikumine Kodukant. Jumala abiga ja maal elavate sädeinimeste (aktiivsed elu parendajad) toel on Eestimaa kõigis paigus oh kui palju meie kõigi elu muutunud päev-päevalt paremuse poole. Räägin oma küla loo.
Sõmera küla nimi on üles märgitud 1453. aastal, aga küllap elasid inimesed siinkandis varemgi. Küla on täiesti tavaline, aga omanäoline, ja nagu ikka on ka siin enamasti eakad inimesed paigale jäänud. Ma tunnen kõiki, tean nende rõõme-muresid. Vaid kaks püsielanikku-pensionäri on füüsiliselt võimelised talgutööl kaasa lööma.
Ühisel jõul ja nõul
Et mida sa siin arendad? Palju on neid, kes ei usu, et maal normaalselt elada saab, teadagi, mida kõike siin ei ole. Ometigi kutsusin külaelanikud koosolekule ja 28. mail 2006 kogunes meie sauna 17 inimest. Enne oli kõigis 20 talus juttu ajamas käidud ja arutatud selle ilmaelu üle. Panime nimed kirja, allkirjad alla ja moodustasimegi kohe seltsingu.
Nüüdseks on meie tegemistest märgid maas: tee ääres infotahvel küla kaardiga, külatee servad võsast puhastatud, taludel viidad. Meile külaplatsiks antud endine tuulikuaed on näinud lugematut arvu talgulisi. Kus tegijad selles vananevas koosluses siis peidus olid? Vanavanematel on lapsed ja lapselapsed. Tõesti, järeltulijad on huvitatud paiga käekäigust.
Juhatuse liikmete Aire Tiitsoni, Raivo Aaviku, Ene Schultzi, Andres Tammeli ja allakirjutanu eestvedamisel ja tegemisel saidki läbi päris suurte raskuste tehtud projektid, mille põhjal eraldati kohaliku omaalgatuse programmilt ja vallast raha. Kergendatud sai ka isiklikku rahakotti. Oma küla mees Jaanus Harjus tegi sildid, materjali saime ka kohapealt ja infotahvli kujundas minu tütar Ene Schultz.
Selleks aastaks saadud raha eest kavatseme tuulikuaias toimetama hakata. Sinna tuleb lõkkeplats, lastele liivakast, kiik, käimla, lauad-pingid, varjualune lõkkepuude jaoks, lipuvarras. Platsi puhastamine peab jätkuma. Loodetavasti talguid tuleb.
Miks me seda teeme? Küla kuulub kokku, seda me näeme nüüd, juba paistab inimeste rahulolevatelt nägudelt, et nii on õige toimida. Saadakse tuttavaks nooremate põlvkondadega. Ühisel jõul ja nõul tegutseda on julge ja kasulik.
Külakeskuse rägastikus avastasime kasvamas imeilusa käbidega kõrge kuuse. Sellele riputasime valla rahalisel toel elektriküünlad ja 2007. aasta neljandal advendil pühitses Kärla koguduse õpetaja Rene Reinsoo (meie oma armas õpetaja) platsi ja kõik talude esindajad said pisikesel kuusel süüdatud küünlast läita oma kodukuuse küünlatule. Nii viidi Jeesus­lapse sünnipäeva pühad kodudesse.
Esines koguduse naiskoor Ülle Vallaste juhatusel ja kõik koos laulsime jõululaule. Vallavanem Enno Pildre imetles meie kuuske ja arvas, et see teeb valla kuusele silmad ette. Ka naaberküla Käesla esindajad olid meiega rõõmu jagamas.
Traditsioon liidab
Külarahvas oli ka eelmiste jõulude eel platsil rõõmsalt koos – traditsioon juurdub. Moodustasime küünaldest küla vanust tähistava numbri – 555. Pühadeks lõi tuledes särama suur kuusk, lastele olid väikesed kingitused, krõbistasime piparkooke ja tundsime üheskoos pühade tulemisest rõõmu.
Uue aasta alguspaukudega, ikka tuulikuaiast, anti märku, et küla veel elab. Oli ka neid, kes endist viisi oma õue pealt rakette lennutasid, aga olgu. Nii südamlik oli üksteist õnnitleda ja kallistada uue aasta puhul kohe selle saabudes. Lapsed sebisid ja kilkasid, ainult koerte ulgumine kostis majadest. Kohe sadas maha pehme kohev lumi ja tegi Jumala looduse imeliseks.
Meie küla inimeste seas on nii luteri kui õigeusu koguduse liikmeid. Kahjuks seisab varemetes Mõnnuste õigeusu kirik. Märkisime kiriku varemed viidaga (alustuseks). Uhke Sõmera Hollandi tuulik laguneb. Omaniku võtame pihtide vahele ja vaatame, et see muinsuskaitse objekt leiaks mõistliku kasutuse. 
Ajaloo kirjutamine jätkub. Iga talu ja selle inimesed saab ajalukku kirjutatud. Üllatav on vaadata aegadetaguseid fotosid. Ka nende omanikud ise meenutavad siis olnut ja üheskoos võrdleme seda kaasajaga. Ükskord see külaraamat ikka tuleb.
Sõmera küla kodulehekülg: http://somerakula.edicypages.com/et/

Aime Haamer,
Sõmera külavanem

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)