Esileht » Uudis » Esileht »

Kuni päikese tõusuni…

29.10.2003 | | Rubriik: Esileht

Karula rahvas austas oma suurmehe Jaan Lattiku mälestust tema 125. sünniaastapäeval.
Vanavanaisaga täpselt samal päeval, 22. oktoobril tähistab oma 37. sünnipäeva jurist Madis Päts.
Hommikupalvuse lõpus Karula kirikus laulis kirikurahvas diakon Enno Tanilase palvel Jaan Lattiku tuntuimat koraali «Kalla, kallis Isa käsi» (KLPR 339). Seejärel istus rahvas bussi ja kodukandi kultuuri ja ajaloo hea tundja Toivo Kotovi mõnusate seletuste saatel sõideti Mäkistele Jaan Lattiku sünnikohta tähistava mälestuskivi juurde.
Karjasena elu keskel

Jaan Lattik on lühikeses lasteloos «Teejuht» kuulsaks kirjutanud oma küla koerad, kui rändajale teed Karula kiriku juurde juhatas, selle läbi põlistanud ka enda. Mäkistel on Lattiku sünnikohta tähistavasse kivvi raiutud just seesama teedjuhatav poisike, väike Jaan. Väikesest karjasest kasvas ja võrsus koguduse karjane. Lattik on kirjutanud, et kõigile küsijaile, kes tahavad minna kiriku sihis, on ta ikka öelnud: sa läht siist õkva edesi.
Jaan Lattik on pastori ameti suureks elanud seeläbi, et ta alati ja igas ettevõtmises tõelise karjasena rahva keskel on olnud, seisnud kiriku ja rahva eluõiguse eest, võidelnud head võitlust ka selle nimel, et koolides usuõpetus sees oleks. Lattik on kirjutanud: «Karjane olla ei tähenda mitte seda, et kõike siluda, kõike vabandada ja heaks kiita ning visata unustuse hõlma. /…/ Teda tuleb otsida sealt, kus elu keeb, tormab, kus südamed valutavad.»
Eesti Raadio mikrofoniga Karulas olnud Mari Tarand ütles Eesti Kirikule, et Lattiku kuju on talle mõju avaldanud juba siis, kui ta ema soovitusel noorena Lattiku Viljandi kirikumõisa raamatut luges. Just sellisena kujutas ta ette ideaalset pastorit: üllast, tarkadest asjadest selgelt ja lihtsalt rääkivat meest. «Lattik kuulub nende inimeste hulka, kelletaolisi avarapilgulisi mehi oleks palju rohkem tarvis nüüdki.»
Kadunute kalmudel

Retke Karula surnuaedadele juhatas Helbe Merila-Lattik, Jaan Lattiku noorema venna Robert Moorits Lattiku tütar. Pensionipõlve pidav naine on eluaeg töötanud oma isa eeskujul arstina Tallinnas, kuigi südames tundnud kutset hoopiski filoloogi kutse järele, aga «rahvavaenlase» tütar ei saanud ju õppida igat eriala. Huvi ja armastus koduloo vastu on teda pannud uurima nii Karula ajalugu tervikuna kui ka kaardistama kalmistut. Karula kalmistul puhkab viimset und mitme tuntud suguvõsa liikmeid: Lattikud, Toomepuud, Uibopuud, Kannukesed, vabadusvõitlejad Mõttused.
Konverentsil andiski Helbe Merila-Lattik vallale üle mahuka surnuaia plaanistatud kaardi koos kirjeldustega.
Lattikute rahupaigal on soome graniidist rist, mille paigaldas Jaan Lattik oma vanemate mälestuseks. Sambale kirjutatud sõnum – kuni päikese tõusuni – ehib ka Jaan Lattiku enda hauakivi Stockholmi metsakalmistul.
Kui Jaan Lattik 89. eluaastal 1967. a Rootsis suri, ei saanud tema Eestis elav tütar Helgi minna isa matusele. Tütrepoeg Matti Päts on vanaisa haual käinud palju aastaid hiljem.
Hingelt otsija ja võitleja

Kultuurimajas toideti külmavõetud rändureid sooja supiga. Eeskojas oli üles seatud Lattiku raamatute väljapanek, seinale riputatud esimese vabariigi aegsed karikatuurid Lattikust ja nurka seisma kuivanud puu, mis esialgu dekoratsioonina mõjus. Enno Tanilase sõnul on see puu aga Lattiku karjapoisi-aegne. Nüüd metsast leitud puusse on Jaan noorpõlves oma nime lõiganud.
Üks karikatuur püüab tabada Lattiku loomust. Pilt on allkirjastatud sõnadega: «Jaan Lattik – elukutselt õpetaja (iialgi mitte pastor), kirjanik, ajakirjanik, rahvasaadik, hingelt kunstnik, otsija ja rändaja.»
Konverentsil esinenud folklorist Marju Torp-Kõivupuu tõi oma ettekandes välja Lattiku armastused: haritud kristlik kodu, kodupaik koos looduse ja inimestega, kodumurre, usk.
Enno Tanilas on Jaan Lattikut uurinud Usuteaduse Instituudis selle aasta juunis kaitstud diplomitöö tarvis. Tema sisukas ettekanne keskendus riigimees Lattikule, kes võitles usuõpetuse eest koolides. Ka tänased võitlused on suuresti samad, mis 80 aastat tagasi ja vastaste väitedki jäänud muutumatuks.
Lattiku lühipaladega astusid üles Lüllemäe põhikooli õpilased. Tegid seda siira kaasaelamisega ja sulaselges murdekeeles. Mari Tarandi tänukõnes korraldajatele kumas eriline soojus sellest, et nii täiuslikul ja sisukal suurmehe juubeli tähistamise päeval ei ole noortest mööda mindud. «Kui seda seemet, sõnumit keegi üles ei korja, ei ole kõigel meie tööl mõtet.»
Lattik on kirjutanud suureks Karula rahva. Kuna ta polnud ainult kirjanik nagu Tammsaare, vaid jagas end riigitöö, diplomaatia, õpetajatöö ja kirjanikuks olemise vahel, siis ei oleks ka tema Andresed ja Pearud sama kuulsad.
Kuulsuse kerge koormaga

Kogu päeva koos abikaasa Valliga Karula rahva seltsis viibinud ja konverentsil kõnelenud Matti Päts oli seitsmeaastane, kui ta vanaisa Jaanist lahutati ja Pätside perega Venemaale viidi. Tal on kahju, et oma mõlemast vanaisast, nii Jaanist kui ka Konstantinist, nii vähe mäletab. «Nende tegevus ja riigi saamise lugu, elu ja olu on mind alati huvitanud,» ütles ta Eesti Kirikule.
Kui ütlen Matti Pätsile, et ta on oma saatuse ja juurte tõttu ainulaadne inimene Eestis, siis jääb ta sellega nõusse. «Ma annan endale võrdlemisi tõsiselt aru sellest, et teist sellist inimest Eestis polegi. Ju see saatus pidi nii olema, et kaks inimest (Helgi Lattik ja Viktor Päts, riigivanema poeg – toim.) kokku said».
Matti Pätsi sõnul on ta kuulsatele esivanematele mõeldes vahel öelnud Ulenspiegeli moodi: tuhk koputab tema südamele. «Eks esivanemate tuhk on minugi südamele koputanud selles mõttes, et pole alati lasknud seda teha, mis minu loomuses oleks. On hoidnud mind teatud kindlatel radadel. Mitte et need rajad oleksid halvad, aga on kindlamini hoidnud.» Aga ta nendib, et selle koormaga on hea elada. «See koorem aitab, teeb meele kindlaks – see koorem ei ole olnud koormaks.»
Konverentsil esinedes hoiatas Matti Päts Eestis maad võtnud roomava ajaloo võltsimise eest, mida varjatakse fraasiga: on avanenud uued arhiivid. Ja millegipärast on need arhiivid avanenud just Moskvas. «Tuleb valvel olla, et väikeselt rahvalt ei võetaks nende mälu, nende jaoks olulisi isikuid.»
Matti Päts tunneb rõõmu oma lastest, kes esivanemate jälgedes on valinud juristi kutse ja kui ta konverentsil ütles, et temagi poeg täna sünnipäeva peab, tervitas rahvas seda rõõmsa aplausiga.
Sirje Semm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)