Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kunglamaalt argipäeva

17.08.2016 | | Rubriik: Ühiskond

Sellest on nüüd 25 aastat. Veerand sajandit. Juba! Aga alles see oli …

20. augustil 1991 kell 23.03 olin minagi nende 69 ülemnõukogulase seas, kes Toompea saalis rohelist nuppu vajutasid. Eesti Vabariik tuli maailmakaardile tagasi. Teist korda ühe sajandi jooksul. Sedakorda täiesti veretult. Ja mis peamine – lauldes!
Kaks-kolm aastat enne seda elasime otsekui ühises eufoorialaines. Millist Eestit me toona tahtsime? Ilmselt sellist, nagu laulus lauldakse – «Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma».
Toonastel massimiitingutel võisid vabalt ühe loosungi (näiteks «Eesti eest!») vardaid tarida vasakult poolt varstine pankur, paremalt tulevane kodutu.
Aga pärast 20. augustit 1991 tuli peagi aeg, mil hakkasime küsima: kas me sellist Eestit tahtsime? Päikseline murupidu sai otsa, algas riigi argipäev.
Olin pikki aastaid Eesti riigi taastegemise melu sees. Ajakirjaniku rollis nägin mõnda ajastu grimassi liigagi lähedalt, kirjanikuna hakkasin romaanide asemel teleseriaali kirjutama. Kah ajamärk. Kodanikuna jäin valusalt jalgu omandireformile. Jne.
Aga! Kordagi pole ma sellepärast oma riigi peale vihane olnud. Minu riigil on siiani läinud märksa paremini, kui oskasime oodata. Oleme Euroopa Liidus, oleme NATOs. Aga – aastal 2016 on need teistmoodi märgid kui poole tosina aasta eest. Meil läheb hästi siis, kui ELil hästi läheb. NATOst rääkimata.
Nii et jah, me ei saa olla päikselisel muruplatsil istuv ja maailma ohtudele-muredele suletud konservatiivne Kunglamaa.
Teet Kallas

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)