Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kunagi ei ole hilja Jumala kutsele vastata

02.09.2009 | | Rubriik: Kirikuelu, Persoon kaasajast

Reet Leissar Koidulana A. Põldmäe-Undla «Viru laulikus ja Koidulas» Pärnu Draamateatri etenduses 1967. aastal. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Reet Mägedi (75) mäletab ammust suve 33 aastat tagasi, kui ta suvekodust läbi metsa Treimani kirikusse leeriõnnistusele läks. «Ma tundsin, et rebenen lahti eelmisest elust,» meenutab ta leerijärgset aega.

Reet Mägedi on rikas inimene, sest tal on olnud kaks elu. Esimest elu elas ta näitleja Reet Leissarina, teist kirikuõpetaja Reet Mägedina. «Ega mul ei läinud teatris halvasti, aga ma olin sisemises konfliktis kogu süsteemi ja atmosfääriga. Me olime kui kangestunud, polnud enam need, kes me sisemiselt olime,» mõtiskleb ta teatrist äratuleku põhjuste üle. «Ühiskond oli ka võtnud endale mingid nõukogulikud koturnid jalga ja … kõik oli nii küüniline.»

Avastus ja vapustus
Ühel päeval astus ta Pärnus teatri uksest välja, vaatas sinitaevast ja palus: «Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle minu tee kätte. See ei ole minu elu.» Ei läinudki palju aega, kui teatris tekkis väike konflikt, mille oleks võinud ka lahendada, aga Reet sai sellest hea põhjuse ning ütles oma abikaasale Lembit Mägedile, et annab lahkumisavalduse ja läheb teatrist ära.
Teel teatridirektori kabinetti pöördus ta taas Jeesuse poole ja palus märku oma teo kinnituseks. «Kui jõudsin teise ukseni koridori lõpus, siis lükkasid kaks kätt mind õlgade tagant tugevalt. Nii selge oli see tõuge. Kui sekretäri kabinetti astusin, mängis valjuhääldist orelimuusika.»
Suvel oli Reet maal ema juures. Siristas kogu suve nagu ritsikas ja laulis rõõmsalt Boris Lehtlaane repertuaari kuuluvat laulu: kõik mu teed on päikest täis… Ema vaadanud teda meeleheitliku nutuse näoga ja öelnud ikka: «Mis sust saab, sa ei oska ju midagi muud teha.»
«Ühel õhtul kirikust tulles ma väga nutsin, sügis tuleb kätte, mul ei ole tööd, ei ole midagi. Küsisin Jumalalt, milline see tee on, kuhu minema hakkan. Jäin magama ja kui ärkasin, läks mu pilk plaksti tapeedi mustri peale ja sinna oli kirjutatud: «tõuse üles ja mine konsistooriumisse» – nii ma vaimusilmas nägin,» meenutab Reet.
Ta teadis kirikust ja teadis ka kiriku koolist Usuteaduse Instituudist, sest oma leeriõpetaja Villu Jürjoga oli neist asjust juttu olnud. «Sõitsin Tallinna peapiiskopiga rääkima. Mõtlesin, et ühtegi peatust ma teel ei tee, muidu mõtlen ringi. Peapiiskop Alfred Tooming võttis mind vastu. Ta teadis mind, oli Viljandis õpetaja olnud. Väikeses linnas ikka näitlejaid tunti. Ta ütles, et mingu ma kohe tundi.»
Toona paiknesid konsistoorium ja kool samas majas Toomkiriku taga. Sess oli just alanud ja Reet Mägedi astus auditooriumi koos peapiiskop Toomingaga, kes andis käsu uus üliõpilane tundi juhatada. Reet Mägedi oli 42aastane, küps ja elukogenud inimene, kui Jumal ta ees uue tee ja ukse avas.
Kaks aastat hiljem, 1978. aastal ordineeriti Reet Mägedi vaimulikuks ning saadeti diakon­õpetajana teenima Häädemeeste ja Treimani kogudust. Veel kahe aasta pärast sai ta Varbla koguduse teenida ja kolis sinna ka elama. Pooled eksamid instituudis jäidki tegemata.
«Ma ei tee endale etteheiteid, mul oli haige laps, ma pidin tööl käima, et ennast elatada. Liiga raske oli. Pöörased olid talvised külmetamised, kui Varblast ümberistumisega Treimani poole sõitsin.
Õpetajaks sisseõppimine ei ole lihtne, eksamid siin ei aita. Tol ajal ei olnud pastoraalseminari – pidime ise koukima välja teadmised, kuidas olla hea hingehoidja ja koguduse karjane,» räägib Reet Mägedi ning on tänulik Villu Jürjole, kes teda juhendas ja paljus aitas. «Ja pärast Jürjo lahkumist Võrru toetas mind selles maagilises sisseelamises tollane Häädemeeste organist, praegu Rapla kiriku õpetaja Mihkel Kukk. Tahan ära märkida veel erakordse inimliku soojuse ja tarkusega Häädemeeste koguduse juhatuse esimeest Herbert Marksonit.»
Reet Mägedi teenis Varbla kogudust 22 aastat ja ütleb nüüd selle aja kohta: «Ma olin seal väga õnnelik. See oli minu tõeline elu.»

Lapsepõlvest kaasa unistus teatrist
Reet sündis 1934. aastal Tallinnas ja ristiti Püha Vaimu kirikus. Tema vanemad olid isetegevuslased ja töötasid teatris. Kui Reet ja tema kaksik­õde Mall kooli läksid, kolis pere Viljandisse ja vanemad said tööd Ugalas.
Ajad olid rasked, nappis toitu. «Kord, kui vanemad olid ringreisil, ei olnud meil kodus muud kui kartulijahu, keetsime siis õega kliistrit ja sõime. Kevadel korjasime metsa alt jänesekapsaid.»
Pärast sõda kolis pere vanaisa tallu Assakule, kus õed lõpetasid Lehmja kooli. Tallinna 7. keskkoolis sai Reet keskhariduse. Teatrilavadele ei mahtunud kõik, nii pidid ka vanemad ettevõtlikud olema, et end ära elatada. Ema hakkas kohapeal raamatukogu organiseerima ja isa koolimajja rahvamaja seadma. Nii saidki nad töökohad. Isa Aadu korraldas pidusid, ema Johanna Marie laulis, õed seadsid ise endale tantsud, isa luges luuletusi. «Külas oli elu,» ütleb Reet vanemate kiituseks.
Veel keskkooli ajal läksid õed Draamateatri õppestuudiosse, mis tegutses õhtusel ajal ega seganud koolitööd. «See oli meie jaoks suur õnnemaa, et saaks näitlejaks.» Õppestuudio kestis neli aastat. «Meil olid head õppejõud: Albert Üksip, Jüri Järvet, Ellen Liiger, ka Eino Baskin ühel aastal. Ühel meist, kas Mallel või minul, oleks olnud võimalus jääda Draamateatrisse – nii anti mõista. Aga Moskvast GITISest tuli terve lend näitlejaid ja kõik nad pandi Draamateatrisse. See oli meie ebaõnn.»
Reet tunnistab, et ta on ettevõtlik inimene ja väga spontaanne. Ja lisab, et kõik tema spontaansed otsused on õiged olnud. «Või on algusest peale Vaim mulle nõu andnud?» küsib ta. Võib-olla on siin oma osa temas voolaval slaavi verel (vanaema oli poolatar).
Julge pealehakkamine viis ta 1956. aastal Viljandisse, ema-isa koduteatrisse, kus ka neid, lapsi, teati. Sõit Viljandisse oli edukas. Aleks Sats, peanäitejuht, oli sõbralik, Reet sai kohe osaraamatu. Ja nii see näitlejatee algas: seitse aastat Ugalas ja pärast 14 aastat Pärnu Endlas.
Ühel hetkel sai teatrielu otsa, kuigi Reet ütleb nüüd tagantjärele, et oli ilusaid rolle ja õnnestumisi. «Näiteks Ibseni Ellida. «Naine merelt» on ju religioosne tükk ja ma tunnetasin selles naises seda, mis mu osaks kunagi tulevikus sai.»

Lahtiste silmade ja avali südamega
Reet Mägedi kuulub EELK esimeste naisvaimulike viisikusse: Laine Villenthal, Linda Maior, Vivian Raudsepp, Reet Mägedi ja Margit Nirgi.
Merelähedasest Varblast sai Reet Mägedile oaas kesk ilmamüra. «Varbla kandi loodus on imepärane. Tegin hommikul ukse lahti ja mõtlesin, kas see on tõesti tõsi! Kus sai maasikal ja pohlal käidud, seenel. Lõputud metsad, imeilusad ja erinevad kõik. Kus sa veel Jumala leiad, kui mitte niisugusest paigast, mille Ta on ise nii täiuslikuks loonud! Selle juures pidi olema ju Looja mõte – see on nii huvitav ja omapärane ning mõjub loomulikult ja rahustavalt. Linnast ei leia sa seda iial.»
Meeleliigutusega ütleb Reet: «See, mis Jee­sus on meile öelnud, see, kes Ta ise oli ja on, see on nii suur. Oleme ikka väga tühised ja patused, et seda vastutust kanda, maailmale edasi anda evangeeliumi sisu, mõtteviisi, Kristuse passiooni olemust.
Aga sellest sain ma ka aru, et kui Ta on mind valinud, siis on Ta mulle andeks andnud. Ma olen kogu aeg arvanud, et olen liiga vähe selle ameti jaoks. Aeg oli ju selline, et inimesed ei läinud vaimulikuks õppima ja igaüht kasutati ära, kes vähegi näis sünnis olevat selle ülesande jaoks.»
24 pikka aastasse jäi igasuguseid päevi, mõtteid ja sündmusi, mida meenutada või uuesti üle elada. «Teenida Jeesust, Tema isikut inimestele arusaadavaks teha, Tema õpetust edasi anda – see oli määratu suur ülesanne minu jaoks, minu kätte antud. Ma ei kaotanud seda teadmist kunagi.
Selle mõttega ma tõusin ja heitsin magama, see kandis mind ja andis jõu. Eks ma tegin ka vigu. Koguduses on samuti inimesed, kellel on oma arusaamad ja nõudmised, ning nõukogus on kõik isiksused, igaühel oma eriarvamus. Jääda õiglaseks, targaks ja süsteemseks – see on raske. Aga mitte halvavalt raske.»
Kõige armsam oli õpetaja Mägedile leerikooli aeg. «Nägin neid kahtlevaid iroonilisi nägusid alguses ja siis seda, kuidas leeritundide jooksul inimeste silmad muutusid. See on nii ilus, kui noor inimene muutub ja hakkab Jeesust Kristust tundma, Tema sõnumi ajel mõtlema. Kui me leeriõnnistuse eelõhtul kirikut koristasime, käisid ka mehed lappide ja ämbritega ringi ning ehtisid rõõmsalt pühakoda.» Isiksused olid saanud uue pöördumatu impulsi.

Kirikut ei tohi segada maailmaga
Kuigi koguduse keskel, võib õpetajagi üksindust tunda, kui tal puudub lähedane tugi. Reet imetleb neid naisi, kes oma vaimulikest meeste kõrval kui raudnaelad püsivad, tagalat kindlustavad ja toetavad.
Reet elas Varblas abikaasast lahus koos poeg Leho ja emaga kuus esimest aastat. «Minu ema kutsus kokku Varbla kiriku laulukoori ja juhatas seda kõik need aastad. Ema oli minu hea ingel. Me olime väga üksmeelsed. Pärast ema surma ei olnud kedagi, kelle õla najal isegi nutta,» ütleb ta kurvalt.
Reet lisab, et kõige lähedasem side oli ja on tal Kullamaa koguduse õpetaja Ants Leedjärvega, kes on väga südamlik inimene. «Märkab praegugi mulle tähelepanu pöörata ja öelda sõnu, milleks inimesed üldiselt ei vaevu. Olen väga tänulik õpetaja Urmas Viilmale, kes minu ühel kriisiperioodil tõsiselt oma õla alla pani.»
Pärast 23 teenimisaastat tundis Reet Mägedi, et vajas puhkust, ja palus seda. «Ma ei suutnud enam kogu aeg ümber lülituda: vaimulikud asjad, aruanded, remondid, rahalised probleemid, inimestega suhtlemine, minu enda vaimuelu. Kõikide teemade valdamine viis pingesse.» Sabatiaastast oleks ehk piisanud, aga puhkust ta ei saanud. Seejärel esitas õpetaja Mägedi peapiiskop Jaan Kiivitile emerituuri jäämiseks avalduse.
«Ma ei ütle, et emerituuri jäämine oleks šokk olnud, sest seda tead ju ette, aga iga üleminek on alati raske, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Tol aastal läks mu poeg välismaale. Tema ärasaatmine ning samal ajal töö lõpetamine tekitas suurt pinget.»
Vastuseks lahkumisavaldusele sai ta peapiiskopilt kirja, kus muu hulgas olid sõnad, et arvatavasti oled sa solvunud, et sind ei ole hinnatud. Need sõnad on Reet Mägedil veel praegugi hingel.
Tal on kahju, et ei saanud peapiiskopilt, kes oma eluajal ütles ise tihti, et tunnustus ootab teid taevas, küsida, kuidas saab kõrge vaimulik öelda, et sa oled solvunud. «Piiblis on öeldud: ärge võtke vastu austust inimestelt, katsuge mõelda, mis Jumalal teile öelda on. Kui te võtate vastu austust inimestelt, siis te kaotate sideme Jumalaga. Ma ei ole oodanud, et mind oleks maailma kombel hinnatud. Kust võib keegi teada, et Jumal ei ole mind hinnanud?»
68aastaselt emerituuri jäädes kolis Reet Mägedi Rakverre, kus sai poolteist aastat olla õpetaja Enn Kivinurme abiline. «See tasandas äkilist lõppu,» tõdeb ta.
Seejärel elas ta mõnda aega Sauel. «Möödunud sügisel suri abikaasa ja nüüd olen tagasi Pärnus, meie noorpõlvekorteris. Ega ma linnas ei ole õnnelik, ma tahaksin, et mul oleks aed… Aga elu on nii läinud.»
Suvel oli Reedal külas ka poeg Inglismaalt, kes omandas seal 41-aastaselt magistrikraadi animatsiooni alal ja tegi sellega teoks oma lapsepõlveunistuse.
Reet Mägedi ütleb, et ta pole väga kursis kiriku eluga, teda pole kirikupoliitika kunagi huvitanud, aga ta hindab kõrgelt oma kodukoguduse, Pärnu Eliisabeti õpetaja Enn Auksmanni pühendumust.
«Kirikut ei tohiks ära segada maailmaga. Ei saa nii palju järeleandmisi teha ja maailma mentaliteeti omaks võtta. Demokraatiale ei tohiks nõnda palju rõhku panna,» ütleb Reet Mägedi ja tuletab meelde Melkisedekit. Preestrit, kes õnnistas Aabrahami ja kellele viimane maksis kümnist, sest ta oli nii vaga ja eriline mees. Demokraatiast olulisem on usuline vagadus ning kuulekus Jumalale.

Reet Mägedil käis Pärnus külas
Sirje Semm

Reet Mägedi 65. sünnipäeval Varblas 1999. aastal. Foto: Liina Raudvassar

Reet Mägedi Pärnus 2009. aasta suvel. Foto: Sirje Semm

 

 

Reet Mägedi-Leissar
Sündinud 11. juunil 1934. a Tallinnas.
1956–1976 näitleja Ugalas ja Endlas.
Ordineeritud diakonõpetajaks 1. detsembril 1978.
1978–2002 õpetaja Häädemeeste ja Treimani, kõige kauem Varbla koguduses.

Teatrirolle
Miralda Tammsaare «Inimeses ja Jumalas»
Agnes Molière´i «Naiste koolis» 
Regine Ibseni «Kummitustes»
Koidula Undla-Põldmäe «Viru laulikus ja Koidulas»
Mõrsja García Lorca «Verises pulmas»
Helja Zorini «Varssavlannas»
Ellida Ibseni näidendis «Naine merelt»

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)