Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

KUMU – elava kunsti muuseum

15.03.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Kunst elab siin – nii on kirjas ühes muuseumi tutvustavas voldikus. Küllap on see õige. Kunst peab olema nähtav.

Vaataja pilgu läbi muutub kunst elavaks, vaatajapoolne suhe annab sellele tähenduse. Hoidlatesse suletuna oleks kunst otsekui varjusurmas. Paraku on suur osa eesti kunstist pidanud seda olema juba hulk aastaid. Nüüd loodetavasti pikka aega enam mitte, sest kauaoodatud kunstimuuseumi uus hoone on valmis. See on tähtis ja väga oluline sündmus nii meie kunsti kui kultuuri jaoks tervikuna.

10 aastat ootust

Eesti Kunstimuuseum asutati juba 1919. aastal. Pea sajandipikkuse ajaloo vältel on see esimene kord, kus muuseum on saanud hoone, mis spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastab. Teekond ideest valmimiseni kestis rohkem kui kümmekond aastat.

Projekti autor on soome arhitekt Pekka Vapaavuori, kelle töö 1993.–1994. aasta rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil parimaks tunnistati. Ehitustöödega saadi alustada küll alles 2002. aastal; pikk ja vaevanõudev valmimisperiood lõppes äsja. 18. veebruaril avas KUMU oma uksed külastajatele.

Hoone on huvitav: läbi korruste ulatuv hall oma klaaslaega on ühteaegu nii suurejooneline kui askeetlik. Näitusesaale on mitmesuguseid, enamik mitte eriti suured, ja liigendatud. Maali- ja graafikasaalides tundus esialgu, et valgust oleks võinud veidi rohkem olla. Aga see on pisiasi ja korrigeeritav. Ehitise juures on seegi meeldiv, et enamik sellest varjub paekaldasse, mille tõttu haakub ta kenasti Kadrioru pargiga ega domineeri loodusliku ümbruse suhtes. 

Nagu vanad tuttavad

Mida siis KUMU sisaldab? Hoone keskmeks on püsiekspositsioon, mille eesmärgiks näidata eesti kunsti järjepidevat arengut 18. sajandist kuni taasiseseisvumiseni. Ülevaate- ning teemanäitused on enamjaolt tänapäevase, 1990ndatest kuni käesoleva aja loomingu päralt.

Püsiekspositsioon on jagatud kahte suuremasse perioodi. Esimene väljapanek, koondnimetuse all «Varamu», hõlmab kunstnike loomingut 18. sajandist aastani 1945. See algab baltisaksa kunstnike töödega, suur osa neist on portreed.

Ajas edasi liikudes: Johann Köhler, August Weizenberg jt. Siis äkiline üleminek, kus tooni andsid juba Konrad Mägi, Kristjan Raud, Oskar Kallis – meile kõigile nii tuttavad nimed. Eraldi on välja toodud Ants Laikmaa pastellid ja Eduard Wiiralti graafika. Rohkearvuline on «Pallase» koolkond: H. Olvi, A. Akberg, N. Kummits, J. Greenberg, A. Vardi, N. Triik, P. Aren, A. Vabbe, J. Vahtra.

Vanu tuttavaid on hea vaadata, neil on tasakaalustav toime. Samas on alati võimalus midagi taasavastada või koguni leida uut, mida varem pole märganud. Eriti rõõmustav on aga silmata töid, mida nagu ei mäletagi näinud olevat, mis lausa esmakordselt pilku köidavad. Näiteks Erna Brinkmanni «Möödujad». Kinnitust leiab ka tõdemus, kui tihedalt oleme olnud seotud Euroopa kunsti arengutega. Mu jaoks on selles ülevaates nii meeldivalt rahulikku nostalgiat, mis tekib paratamatult selle suhtes, mis kunagi olnud ja mis päev-päevalt meist kaugeneb.

Ängistav ja hirmu täis

Teine väljapanek «Rasked valikud» hõlmab aastaid 1945–1991, tervet nõukogude perioodi. See oli raske ja vastuolusid täis aeg. Eks peegeldu see kunstis nõndasamuti kui kirjanduses, muusikas ja kogu tolleaegses atmosfääris tervikuna. Eriti ajajärgu esimene pool – ängistavad ja hirmu täis stalinliku režiimi ning nn sotsialistliku realismi aastad.

Nii mõnigi Lenin-Stalin võis olla tehtud häda sunnil, kompromissina, et lihtsalt olemas olla. Aga võib arvata, et küllap oli ka neid, kes sellele oma karjääri üritasid rajada. Üllatavalt palju võis näha vene rahvusest kunstnikke, kellest hiljem polegi midagi kuulda olnud: Vladimir Sokolov, Rudolf  Frenz. Iseloomulikud on ka piltide allkirjad, nagu «J. V. Stalin ja K. I. Vorošilov Tsaritsõni rindel» või «Eesti punakaartlased Lenini ja Stalini juures».

Ei ole parata, seegi periood kuulub ajastu peegelpildina meie kunstiloo järjepidevuse hulka, on üks etapp sellel teel. Nooremale vaatajale võivad selle aja taiesed omamoodi huvipakkuvad ja põnevad, vahest uudsedki olla oma ilustava realismiga. Neile, kel on meeles tolle aja hirmu ja ängistuse kogemus, on mulje kindlasti teistsugune kui neile, kel see puudub.

Ateljee seinte vahel oli peidus ka teistsugust kunsti. Mulle jättis sügava mulje Olga Terri maal «Hirm» 1950. aastast, kus väga ilmekalt tuleb esile tolle ajastu ahistav hirmufoon ja äng.

Avardunud võimalused

Edasi tulevad juba veidi lahedamad ajad, kuigi needki mitte ilma raskuste ja vastuoludeta. Esile kerkib uus, 60ndate, 70ndate, 80ndate põlvkond modernismi, popkunsti, hüperrealismi ilmingutega. Kunstiloomingu kaudu sai juba poolavalikult väljendada oma dissidentlust.

Nagu Ülo Sooster, kelle töid näeme antud valikus hulgaliselt. Võimalused eneseväljenduseks järjest avarduvad.

Siingi kohtame tuttavaid nimesid varasematelt isiku- või ülevaatenäitustelt nagu J. Palm, I. Malin, J. Arrak, A. Tolts, I. Kruusamäe, T. Pääsuke, P. Mudist jt. Eraldi on toodud esile kunstnikud, kelle looming on arvatud  teenäitajaks uutele suundumustele või kes erilise isikupäraga kultuurinähtusena silma on paistnud. Näiteks Kaljo Põllu, Leonhard Lapin, Raul Meel. Kaugeltki kõik nimekad kunstnikud pole esindatud.

Muuseumi fondid on praegugi palju suuremad kui väljapanekutest näha ja seegi valik põhineb kindlasti kuraatori(te) isiklikul eelistusel. Nii võime mõne aasta pärast uudistada mõnda teistsugust rõhuasetust.

Kuulub meie kunstiruumi

Nüüdiskunst alates aastast 1992 on esindatud omaette ekspositsioonina, teemanäitustena, näiteks «Kogutud kriisid. Eesti kunst 1990. aastatel», või siis Mark Raidpere, «Hansapanga kunstipreemia 2005». «Skaalanihe – skulptuur avatud mänguväljal» on aga juba rahvusvaheline ja mõeldud just avamise puhuks. Need näitused on ajutised.

Tundub, et tänapäeva kunst on üha uuenev protsess, paljuski ideekunst. Võimalikud on nii performance’id, videoinstallatsioonid kui ka muud nüüdisaja kunstile omased ja veel olematudki ilmingud. On paratamatu, et kõik ei meeldi kõigile. Aga paratamatu on ka see, et kõik kuulub siiski meie kunstiruumi, on üks meie maailma ja mentaliteedi väljendajaid.

Kuid muuseum ei piirdu üksnes näitustega. Küllap muutub ta ka aktiivseks haridus- ja kultuurikeskuseks igas eas inimestele. Juba on planeeritud seminare, konverentse, diskussioone.

Tundub, et huvitavaks võivad kujuneda üle nädala pühapäeviti korraldatavad KUMU pärastlõunad, kus teadlased, kunstnikud, mentaliteediuurijad jt tutvustavad üht osa KUMU püsiekspositsioonist; kolmapäeviti toimuvad diskussioonid. Põnevad tõotavad tulla ka hariduskeskuse kunstiharidusprogrammid, mis mõeldud nii lastele, noortele kui täiskasvanutele.

Kõik on praegu veel uus ja algusjärgus, nõuab sisseelamist. Aga seda jõuab, aeg selleks on ees! KUMU saab elavaks tõepoolest, nii nähtavaks saanud kunsti kui ka aktiivse tegevuse kaudu.

Maarja Vannas

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)