Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kümme aastat hiljem

08.04.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

1. aprillil täitus mul kümme aastat teenimist Viljandi Jaani koguduse õpetajana. Kui jätta kõrvale vanematekodu ja omaloodud perekond, siis pole ma üheski inimkoosluses püsinud nii pikalt ja pidevalt (ametid ja rollid, mille täitmine eeldab kohalviibimist mõned korrad kuus või aastas, ei lähe siinkohal arvesse).
Olen palju mõelnud sellele, kui kaua peaks vaimulik ühel ametikohal teenima. Ühest vastust sellele küsimusele pole, sest vaimulikud, kogudused ja nende taustsüsteemid erinevad. Praegu on kogudusevaimuliku teenistussuhe tähtajatu (kuni 65aastaseks saamiseni).
Olukorras, kus õppejõudude ja teadustöötajatega hakatakse – erinevalt varasemast praktikast – tähtajatuid töölepinguid sõlmima (koolijuhtide puhul on sellele üle mindud juba aastaid tagasi), oleks kirikus raske ette kujutada vastupidist tendentsi, mille puhul hakkaksid kogudused iga viie või kümne aasta tagant formaalseid õpetajavalimisi läbi viima.
On väga palju faktoreid, mis räägivad võimalikult pikaajalise teenimise kasuks. Sisseelamisaeg uues koguduses – olude ja inimeste, koguduses ja kogukonnas valitsevate seoste tundma ja mõistma õppimine – võtab kogemuslikult aega 3–5 aastat. Umbes nii kaua kestab ka eelmise pastori leinamine ja uustulnuk peab arvestama, et sel perioodil kõrvutatakse teda tahes või tahtmata kõiges eelkäijaga.
Tuumikust kaugemal olevad koguduseliikmed, kes regulaarselt kirikus ei käi, võtavad uue vaimuliku omaks tavaliselt siis, kui too on nende peres mõne vaimuliku talituse läbi viinud – leeritanud või paari pannud, lapse ristinud, vanema või vanavanema matnud. Kui see kogemus on osutunud positiivseks, siis on vaimulikust saanud perevaimulik – «meie õpetaja». Taoliste isiklike suhete tekkimine läbi siirderiituste nõuab aega, see võib võtta aastakümneid, kuni kogudusele sel kombel ring peale saab tehtud.
Mida aga teha siis, kui vaimuliku kokkukasvamine kogudusega ei kulge rahulikus ja tõusvas joones, vaid üks või teine pool on pikemat aega rahulolematu? Kas olukorras, kus vinduvad pikaajalised konfliktid söövad kõigi asjaosaliste närve ning elu- ja töörõõmu, ei oleks targem kasutada ja arendada oma ande mõnes teises keskkonnas? Või vastupidi – kui tuntakse, et kõik küll sujub ja toimib, kuid teenimine on muutunud rutiinseks ning uusi algatusi, töövorme ja inimesi pärssivaks? Kas vaimulik, kes kandideerib mõnele teisele kohale, on ilmtingimata püsimatu, läbikukkunud või karjerist?
Tõenäoliselt saab eelnevatele küsimustele anda üksnes juhtumipõhiseid vastuseid. Teise nurga alt küsides: kas ja kes peaks hindama vaimuliku tugevaid ja nõrku külgi, tema teenimise viljakust ja tulemuslikkust ning toetama tema karjääri (loe: teenimise) planeerimist?
Karjääri all ei pea ilmtingimata mõistma redelit, mida mööda ronitakse vastutusrikkamatele ja paremini tasustatud kohtadele, pigem hõlmab karjääri mõiste tänapäeval eneseteostust, elukutsevalikut, astumist tööellu, koolitustel osalemist, pensionile jäämist ning tegevust pensionipõlveski. Tööle lisaks on tähtis elukestev õppimine, hobid, suhted lähedaste ning iseendaga.
Loomulikult on vaimulikuna teenimise aluseks Jeesuse Kristuse kutse: «Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks» (Jh 15:16). Samas ei ole see kutse midagi staatilist, vaid võrreldav isanda poolt sulase kätte usaldatud rahasumma või talentidega, millega on võimalik kaubelda üsna erinevalt (Mt 25:14–30).
Seetõttu peaksime nägema oma teenimist mitte ainult praeguses ametis või töökohal, vaid elukestvas perspektiivis kui Kristuse kutsele järgnemist, ning küsima, kuidas ja kus saaksime meile antud talentidega kõige kasulikumalt kaubelda – mitte isikliku karjääri tegemiseks, vaid Jumala auks ja kiriku hüvanguks.
Kui tahame oma kirikus inimvaraga ustavalt ja heaperemehelikult ringi käia, siis peab EELK juhtkond senisest enam võtma vastutust vaimulike teenistussuhete eest kõige laiemas mõttes. See hõlmab töötasu ja sotsiaalseid garantiisid, mentorlust ja hingehoidu, töönõustamist ja karjääri planeerimist. Mõeldes sellele, et jüripäeval pühitsetakse ametisse uued piiskopid ning konsistooriumil on kavas moodustada piiskop Einar Soone juhtimisel vaimuliku ameti komisjon, olen lootusrikas.
Isiklikult aga ootan sõpru ja teekaaslasi eeloleval reedel Jaani kirikusse tänupalvusele ning olen kindlal ja rõõmsal meelel valmis teenima siin ka järgmised kümme aastat, kui Jumal armu ja abi annab.
Tiitus,Marko

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)