Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kummaline ikoon

01.04.2004 | | Rubriik: Jutlus

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.
Fl 2:5-11

Olete vaadelnud tõeliselt vanu ikoone? Need ei meenuta kuigi palju tuttavaid kullasäralisi pühapilte. Need on sajandite suitsust mustunud, pilt on pragunenud, ilmselt on algne kujutis mitu korda üle maalitud, ehk isegi sootuks teiseks ikooniks. Või on enamus pinnast kaetud koguni plekist kattega, mis jätab nähtavale ainult käed ja näo… Ja ainult põlvkondade tarkus lubab seal aimata algset ikooni – kujutatavat.
Aga mis saab siis, kui seda põlvkondade tarkust ei ole? Ja eesti rahval enamasti ei ole. Ja see, mis võiks endastmõistetav olla, ei ole seda. Aga teisalt on meil võimalus esitada «lapsesuu» küsimusi. Ehk teisiti – vabana kultuuri kultuurkihist küsida esialgse järele.
Jumala esmane ikoon on inimene, Jumala näo järele loodu. Nii on Jumala ikoon nii kerjus kui kuningas, rüütel kui arveametnik. Kuid ainult kogenud silm võib suvalist inimest vaadates tunda ära Jumala. Nii öeldakse siis, et Jumal mitte ainult ei ilmuta ennast inimeses, vaid varjab ennast inimese läbi.
Küllap meenub pühakirja tunnistus, et inimene ei või Jumalat palgest palgesse näha ja jääda elama. Ehk on siis ka ateism ja jumalatus inimese enesekaitse? Sest puuslikule võib rahulikult otsa vaadata, ilma et midagi juhtuks. Jeesus tuleb aga tagasi tõrjuda, hukka mõista, risti lüüa. Liiga kohutav on tunnistada õigeks täiuslikult jumalanäoline inimene, Inimese Poeg. Inimene peab leidma mingisugusegi ebatäiuslikkuse, et öelda: see on meie moodi.
Palmipuudepüha ikooniks on Jeesus ja eesel, palmioksad ja maha laotatud riided. Jeesus ei ilmunud võiduka kuninga ega anderikka ülempreestrina – ta tuli palverändurina, alandliku palujana. Ometi rahvas aimas midagi. Kuninglike austusavaldustega püüdsid nad Jeesust tegutsema panna, püüdsid Jumalat liigutada… Hosianna – aita ometi! Jeesus aga ei aimanud, vaid nägi. Nägi sedasama rahvast Suure Reede hommikul seismas ja karjumas: «Poo risti! Poo risti! Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!» Minu meelest on see palmipuudepüha üks sümbolitest: minna läbi hõiskava rahvahulga, nähes samal ajal neid peagi needusi karjumas…
Muidugi on nendel palmidel mitte ainult ajalooline, vaid ka igavikuline tähendus. Johannese ilmutusraamat 7:9-10 ütleb: «Ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!»
See teadmine aitab meil mõista palmioksa kui ikooni ja küsida, mida tähendab see meile. Kus oleme meie sellel ikoonil. Ikonograafias on kuld puhta taeva värv. Seepärast on ikoon aken sealpoolsusesse, erinevana maalist, mis kipub jääma aknaks ajalukku.
Nõukogude ajal õpetasid ateistid, et kristlus oli algselt orjade usk. Nad ei osanud näha teenijas ja teenimises midagi enamat kui orjust. Nad ei kujutanud ette, et vaba inimene, saati siis Inimese Poeg, võiks laskuda kõige alamate juurde ja saada suureks teenimise läbi. Kuid kui püüaksime ette kujutada kullatud põhjale maalitud orja kuju, tunduks see arusaamatuna.
Arusaamatu ikoon?! Ent kui vaatame suvalises kirikus altarimaali-Jeesust, tundub Ta sama tundmatu. Oli ju juutidele palmipuudepühal Õlimäelt Jeruusalemma ratsutav Jeesus-palverändur sama tundmatu. Olen mõelnud, et on võimatu maalida kaasaegset Kristust, nagu on võimatu maalida ka vanaaegset Kristust. Kristus saab ilmsiks alles tulevikus, olevikus varjab ta ennast ajaloo mantliga.
De imitatio Christi – Jeesuse matkimine – on ülimalt keeruline. Jeesuse jalajälgi palmipuudepühal Jeruusalemma väravate ette ei jäänudki. Ka kõige hoolsam otsija võib sealt leida vaid eesli jälgi. Väravate lähedal kaovad needki maha laotatud mantlitele. Milline pettumus: me tulime otsima Jeesuse jälgi, aga leidsime vaid eesli raja! Kui pika maa peame enne maha käima, kui need jäljed meile kõnekateks muutuvad?
Arvatavasti on ka otsimistee ühele pikem ja teisele lühem. Ärgem pahandagem nendega, kes ei leiagi, ega nendega, kes otsimagi ei lähe. Aga rõõmustagem nendega, kes on leidnud, on ära tundnud, on omaks võtnud. Sama varjatud on rahvahulkade eest kirikutee: tee on olemas, uksed avatud, küünlad põlevad, ent hulgad lähevad mööda ja pärast kinnitavad täiesti siiralt, et midagi polnud ju…
Olgu siis palmipuudepüha sõnumiks see, et Jumal tegutseb varjatult nii pooldajate kui ka vaenlaste eest. Aga Ta ilmutab ennast inimeses, nii pooldajates kui vaenlastes. Ei ole ju kusagil öeldud, et ainult usklik inimene on Jumala näo järele loodud. Ei ole öeldud, et Jeesus oma vere valas ainult usklike eest.
Aga kui me Jeesuse kord ära tunneme, siis oleme selle läbi usu saanud ning teame, et Tema veri valati tõepoolest meie eest. Ja siis asume teele läbi maailma ja aja, et olla koos Õnnistegijaga. Ning palmioksi lehvitades näeme silme ees Suure Reede reetmisi ja risti, Suurel Reedel aga näeme vaimusilmas taas taevaseid palme. Alles siis oskame Jumalat tänada ühtviisi õnne ja kannatuse tundidel – Jumala kirkuseks, Jumala suuremaks auks, soli Deo Gloria! Aamen.
Villu Jürjo, Narva Aleksandri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)