Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kumb on enne, kas Jumal või raamatud temast?

09.12.2015 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Kristlust nimetatakse raamatureligiooniks. See tähendab, et kristlike uskumuste aluseks on fikseeritud tekst. Kõik dogmad ei ole alustekstis e Piiblis kirjas sellisel kujul, nagu usutunnistustes neid väljendame, siiski on kristlike uskumuste tuum alati pühakirjale tagasiviidatav.
Erinevalt islamist ei olnud kristlus algusest peale raamatureligioon, vaid esimestel sajanditel levis ristiusk peamiselt suulise pärimusena ning kirjadena. Kanooniline tekst sündis lõplikult siis, kui kristlus oli juba mitusada aastat vana. Kristluse tekstistumine on progresseeruvalt kasvanud. Algselt levinud üksikutele kirjadele lisandusid evangeeliumid, sõnastati usutunnistused, kuni tänapäeval hulga kristlike ajakirjade, raamatute ja ringkirjadeni.
Raamatureligiooni teine tähendus võib olla see, et usutaksegi raamatusse endasse. Mulle tundub, et ka siin võime näha tekstikesksuse progresseeruvat kasvu. Apostlid suutsid Kristust kuulutada ilma raamatuta ning isegi viiteta tekstile, tundes vaid Jumala väge enda elus tegevana ning omades usulist tunnetust. Kaasaegne kuulutus taandub tihti tekstianalüüsiks ning erinevate tõlgete võrdlusteks.
Peamine muutus, mis on toonud kristlusesse raamatusse uskumise, on muutus teksti käsitlemisel. Trükikunsti leiutamisega hakkas tekst muutuma järjest pühamaks. Kõik, mis on kirjas, on tõde. Tekib uskumus, et tekst osutab tegelikkusele ning tõe tunnetus tähendab teksti kaudu tõe tundmaõppimist.
Postmodernistlik filosoofia ning mitmed teised humanitaar­teadused hakkasid aktiivselt seda dogmat lammutama. Äärmuslikumad kaasaegsed käsitlused ütlevad, et tekstil pole üldse tegelikkusega mingit kokkupuudet ning meie tekstipõhine (kus tekstina võib käsitleda praktiliselt kõike – nii kirjalikku teksti, suulist kõnet kui käitumist) maailmapilt ja tõde pole muud kui keelemäng.
Suur osa kristlikust kirikust käsitleb aga endiselt teksti kui tegelikkuse ja absoluutse tõe vahendamise vahendit või isegi kui tõde ennast. Sellest tuleneb pidev vajadus teksti mõista. Piibli sõnadelt on vaja maha koorida ajalooline, kultuuriline ja kirjanduslik pealiskiht ning sealt särabki meile tõe valgus.
Vaja on otsida iga sõna täpset tähendust ning võrrelda erinevate keelte tähendusvälju ja leida tõlgete hulgast see õigeim, mis kõige selgemalt suudab manada teksti taga peituva tõe. Kuid kas pole see mitte ebajumalateenistus?
Iga aus lugeja saab aru, et Piiblis on terve hulk vastuolusid kas erinevate kirjakohtade või teksti ja meie uskumuste vahel. See on küll kulunud, ent ikka vastuseta küsimus, kuidas ühildada kurja ja kättemaksuhimulise türanni kujutist pildiga armastavast isast. Tihti lähevad teoloogid lihtsama vastupanu teed ning konstrueerivad demagoogilisi kukerpalle visates näilise terviklikkuse. Tegemist on aga liivale ehitatud majadega, mis püsivad üksnes iseenese loogilises suletuses.
Jumala vägi ja olemus on armastuses, mitte raamaturidades. Võib-olla ei olegi Piibli teksti vaja alati mõista, elus on palju mõistetamatut. Need asjad, mis on suuremad kui meie. Tekst ei ole suurem kui see, millest ta kirjutab. Teksti eesmärk ei ole anda edasi tähendust, vaid elustada inimeses olevat tunnetust. Seega pole esmalt oluline, kas ja kuidas teksti mõistame, vaid kuidas see meid mõjutab.
Võime jäädagi vaidlema teksti sisu üle. Need vaidlused tunduvad tähtsad ja sisukad vahetus hetkes. Ajaloolises tagasivaates näeme kasutuid ja tihti üsna naiivseid vaidlusi, alates sellest, mitu inglit mahub istuma nõelaotsale, ja lõpetades küsimusega, kas Jumal suudab luua kivi, mida ta ei jaksa üles tõsta.
Raamat on mõõdupuu usu õigsusele, ent mõõdupuu ei saa kunagi asendada mõõdetavat. Tekst püüab osutada millelegi endast väljaspool olevale. Kuna Jumalale ei saa osutada nagu mõnele käegakatsutavale asjale, siis on teksti osutus suunatud inimese enda poole.
Pühakirja tekst ei räägi Jumalast, vaid osutab inimese jumalatunnetusele. Piibli eesmärk ei ole kirjeldada Jumalat, vaid elustada inimeses usk Loojasse. Pühakirja lugemine ei peaks meid tegema targemaks ega edendama meie retoorilist võimekust arutleda usuliste dogmade üle, vaid mõjutama meie suhet Jumalaga, mille ainus nähtav mõõdupuu on kasvamine armastuses.
Nii pühakirja mõju kui usu ainus mõõdupuu on piirideta ja tingimusteta armastus, sest selles on nii käsk kui prohvetid, nii Jumala vägi kui olemus.

jaanus kangur_2014 copy

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
religiooniantropoloog

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)