Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kultuurisõda

26.08.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lõpetab sellel nädalal ringreisi mööda Eestimaad. Oma teekonnal kohtuti neljateistkümnes linnas inimestega. Selle aasta kohtumiste teemaks oli kultuurisõda.
Veel paarkümmend aastat tagasi võisime ütelda, et paljud meie inimestest on küll uskmatud ja paljud ei ole ristitud, kuid oleme siiski kristlased. Kaheksasada aastat kristlust oli kinkinud meile elutunnetuse, mis kandis meid ka siis, kui paljud jäid usust eemale. Kristlik kultuur oli jätkuvalt meie elutunnetuse aluseks. Nüüdseks peame tõdema, et kristlikud väärtused on sattunud tugeva rünnaku alla. Andmise rõõm ei pruugi enam olla suurem saamise rõõmust. Ennastohverdava armastuse asemele otsib kohta enesekeskne ja enda vajadusi rahuldada püüdev armastus.
Uhkusega öeldakse, et maailm on muutunud avaraks. Inimesed liiguvad, kultuurid segunevad. Ühelt poolt peame seda rikkuseks. Meie maailm on tõesti muutunud mitmekesisemaks. Paljudes Eesti linnades võib süüa kotletti ja hapukapsast, võib sisse astuda Hiina restorani, maitsta India roogasid, süüa hot dog’i ja nautida McDonald’si menüüd. Uue aasta saabumist võime tähistada mitme kalendri järgi. See on vast ainult loetelu algus. Teiselt poolt muudab see meie elu ka keerulisemaks.
Kultuur on ju see, kuidas me elame. Meie käitumise, väärtuste ja elutunnetuse süsteem. Mida ühtsem see on, seda kergem on meil üksteist mõista. Kogu elukorraldust ei ole vaja seadustesse kirjutada, sest me mõistame asju ühtmoodi. Seegi olukord on muutumas. Erinevate arusaamiste sasipuntras peame appi võtma peensusteni lahti kirjutatud seadused. Lõpuks peab kohus otsustama, mida keegi oma sõnadega öelda tahtis.
Sellest ei ole jäänud puutumata ka kirik. Kirjutamata seadused enam ei kehti. Kõik tuleb panna paberile.
Kui ma 38 aastat tagasi kirikusse tööle tulin, lugesin enne konsistooriumieksamit eelmisel õhtul tunniga läbi kirikuseaduse ja kõik oli selge. Nüüdseks on seaduste maht pehmelt öeldes märgatavalt kasvanud. Ikka selleks, et kõigest ühtviisi aru saada.
Arusaamatusi pole mitte ainult seadustega. Segadust jagub mujalegi. Vanasti olin kindel, et armastan oma naist ja et tema armastab mind. Nüüd on hinge pugenud kahtlus. Mulle öeldakse, et kui me teineteisele iga päev enne ja pärast sööki ei ütle: «Ma armastan sind», siis ikka ei ole õiget armastust.
Tegelikult siiski segadust ei ole. Ma tean, et need on vaid erinevad kultuurid, mis üksteise territooriumile astuvad. Armastust võib avaldada ka sõnadeta. Nii on see meil peamiselt ka tavaks olnud. Kuid seal, kus on kombeks oma armastust iga päev sõnadega kinnitada, on loomulikult selle välja ütlemata jätmine selge vihje probleemi olemasolust. Nii on mõlemad suhtlemise viisid ilusad. Kuid kui tavad segunevad, tekib segadus.
Seda me muidugi teame, et kui ameeriklane küsib, kuidas sul läheb, siis ta ei taha sugugi teada, kuidas sul läheb. Ta lihtsalt tahtis sulle ütelda tere.
Kultuurisõjas ei ole kahjuks osapooled alati võrdsed. Kujutame ette kultuuri, kus on omane arusaamine, et mis on teise oma, seda ei tohi endale võtta. Piisas sellest, kui panna luud ukse ette, et teised teaksid, et sind ei ole kodus. Sellisel juhul lukkusid vaja ei ole. Kui selle kõrvale tuleb teine arusaamine, et mis ei ole luku taga, selle võib omastada, siis on lukud vajalikud. Arvake ära, mis juhtub siis, kui need kaks kultuuri kokku panna. Kumb kultuur jääb peale? Kas lukkudeta või lukkudega kultuur? Sa võid olla nii aus kui tahes, kuid ilma lukkudeta siin maailmas elada on raske. Lukkude kultuur on vägevam ja sunnib ennast peale.
See on ka põhjus, miks tuleb kristlikku kultuuri kaitsta. Nõrgemat tuleb alati kaitsta. Umbrohi võib ka kaunilt õitseda ja ohaka juured on näljahäda korral väga toitvad. Siiski, kui neil lasta vabalt kasvada, lämmatavad nad kultuurtaimed.
LuhametsJoel_juht

 

 

 

 
Joel Luhamets,
piiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)