Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kultuurilised erinevused ei jookse usklike ja mitteusklike vahelt

16.11.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Andrus Saare ettekande aegu jagus konverentsil olnud kirikurahval uuringutulemuste analüüsi kuulates erinevaid emotsioone, üllatusi sealhulgas. Mari Paenurm
Näib, et eestlasi on usu üle diskuteerimine sageli enam huvitanud kui usk ise. Sestap on hea vaadata meie olemusele huvitatu pilguga ja seda koos sotsioloog Andrus Saarega.

EELK juhatuseesimeeste konverentsil andsite te muljetavaldava ülevaate religiooni­sotsioloogilistest uuringutest Eestis aastatel 1990–2008. Kõigil on interneti vahendusel võimalik tutvuda möödunudaastase usuelu uuringuga. Kui levinud ja kuivõrd tähelepanu all on religioossusega seotud uuringud maailmas?
Religiooniteemalised uuringud on küllaltki levinud, eelkõige nende uuringute kontekstis, mis tegelevad ühiskonna väärtustega. Religioon on läbi aastatuhandete olnud üheks oluliseks sotsiaalseks institutsiooniks teiste institutsioonide, nagu näiteks perekond, haridus, valitsemine, tootmine, kõrval.
Globaliseeruvas maailmas on väärtused kiiresti muutumas ja koos sellega on institutsionaliseeritud kiriku roll Lääne-Euroopas vähenenud. Kui ühe institutsiooni roll väheneb, siis tekib küsimus, millise institutsiooni roll suureneb ja miks ning millised on need väärtused, mida toetatakse või siis mis asendatakse uutega. Seetõttu pakuvad religiooniuuringud ka suurt huvi ning nende järele on pakiline vajadus.   
Kui nüüd otsestest tulemustest veel üle vaadata, siis kas olete saanud ka tagasisidet? On ju taolised küsitlused, nende tulemused väga praktilist laadi, võimaldades eri osapooltel ümbritsevat paremini mõista.
Tagasiside erinevates auditooriumides on olnud täpsustavat laadi, mis on andnud eelkõige minule võimaluse materjali uue nurga alt interpreteerida. Esimesel esitlusel kerkis üles näiteks personaalse usu probleem, mis on saanud edasiste arutelude tuumikteemaks. Täpsustunud on ka mõisted koguduse liige, palvetamine jms.
Iga sihtgrupp vaatab uurimistulemustele otsa oma vaatevinklist: otsitakse vastuseid võimalikele küsimustele. Uuring ei anna päris paljudele küsimustele üheseid vastuseid, sest mitmedki põhimõisted leiavad äärmiselt erinevat tõlgendamist nii kirikuringkondades kui ka elanike hulgas. Materjal näitas usuproblemaatika paljuaspektilisust, heterogeensust. Uuringu tulemused ilmselt pigem püstitasid rohkem uusi küsimusi, kui aitasid ümbritsevat paremini mõista. Loomulikult mõistmine paranes, sest EKNi uuring selgitas probleeme päris hästi.     
Igapäevaselt leiame me kirikust väljaspool olevate inimeste suhtumises kirikus olijaisse teatud stereotüüpseid arusaamu – kord on siin pühakute klubi, varsti surema hakkavate vanainimeste ring, «ärapööranud», «liiga õiged» jne. Samas kui me võtame näiteks eri aegade uurimistulemused moraali vallas, siis usklike ja uskmatute tõekspidamised ei pruugigi nii oluliselt erineda.
Eks inimeste arvamused sõltuvad keskkonnast, kus nad elavad, inforuumist, mis on neile kättesaadav, ning ringlevatest müütidest. Enamik arvamustest jääb paljude variatsioonidega halli tsooni ehk must-valgete arvamuste vahepeale. Asjaolu, et eetika küsimustes on usklike ning teiste inimeste arvamused suhteliselt sarnased, räägib kiriku ja ühiskonna vastastikusest mõjust.
Piibli põhitõed on ühiskond sajandite jooksul omaks võtnud ning järgib neid, teisalt aga moodsa ühiskonna tegelikkus (lihtsaim näide: abielulahutused, abielueelsed seksuaalsuhted jms) mõjutavad ka usklike arusaamu. Selle tulemusena võimegi väita, et usklike ja uskmatute vahel puudub moraaliküsimustes terav vastandumine.
Üllatavaid momente vastustes leiab ka nende puhul, kes peavad end usklikuks või kirikuskäijaks. Arusaam ühtsest homogeensest kirikurahvast ei vasta tegelikkusele. See võib kujuneda ka probleemiks.
Arvan, et see ei kujune probleemiks, sest ühtne mõiste kõige üldisemas plaanis saab eksisteerida vaid sellises ühiskonnas, kus on üks domineeriv usk: luterlus, katoliiklus, õigeusk jms. Eestis on pikka aega kõrvuti eksisteerinud mitmed kirikud ja see ei ole endast kujutanud tõsisemat probleemi. Ka uued usuvoolud on ühiskond üldiselt rahumeelselt absorbeerinud.
Teisalt – neil, kes peavad usku oma elus oluliseks, võib olla palju ühist nendega, kes arvavad, et usk pole nende jaoks tähtis, mingis mõttes joonistub pilt, mille põhjal võib leida teatud kultuurispetsiifilisi ühisjooni, nagu TÜ õppejõud Lea Altnurme arvab. Kommunikatsioon nende vahel võiks olla võimalik.
Kommunikatsioon erinevate gruppide vahel toimubki pidevalt. Küsimus on selles, mis valdkonnas see aset leiab. Eestimaa elanikke on põhjusega Euroopa kontekstis peetud usuleigeteks. See väljendub argielus eelkõige tolerantsuses, mis tähendab erinevate usuteemaliste seisukohtade aktsepteerimist või leppimist. Sellega kinnitatakse inimese õigust omada oma seisukohti ning sellel teemal puuduvad teravad debatid. Ühelt poolt on see hea, teisalt aga halb. Halb seetõttu, et taoline situatsioon ahendab kommunikatsioonivõimalusi.
Viimasel ajal meedia vahendusel toimunud seisukohavõtud-diskussioonid kirikuelu erinevates küsimustes on näidanud kiriku demokraatlikumat poolt ja küllap on sellel nii positiivsed kui ka negatiivsed järelmid – sõltub sellest, kuivõrd kiriku seisukohad mõjutavad nii usklike kui usust vähem lugu pidavate inimeste hoiakuid kiriku, usu suhtes.
Usk on vaid üks osa tegelikkuse valdkondadest ja nagu uuringud näitavad, ei jookse kultuurilised erinevused selgelt usklike ja mitteusklike vahelt. Mitmed teised faktorid on tähtsamad, nagu ka ühisosa on märksa suurem, kui tavaliselt ette kujutatakse. Probleem on pigem selles, kuivõrd suudetakse ühisosa suurendada. 
Kas näete usuga seotud uuringuis ka mingeid tendentse, mille puhul ilmnevad suured erinevused respondendi vanusest tulenevalt?
Küsitlused on näidanud, et viimase kahekümne aasta jooksul on noorte usuleigus kasvanud. Olen seda teemat tudengitega seminaris arutanud ja kogenud sedasama suundumust. Järjest vähemaks jääb neid kodusid, kus vanemad annaksid lastele teadmisi kirikust ja usust. See on aga üks olulisemaid tegureid, mis viib inimesi hilisemas eas kiriku juurde. Mitme järjestikuse põlvkonna vältel on taoliste perede arv vähenenud.
Siit tuleneb loogiline järeldus: ka kiriku roll väheneb nooremate inimeste seas. Uuringud näitavad samas, et kiriku rolli vähenemine ei tähenda ilmtingimata usklike arvu vähenemist. Juurdetulijate näol on tegemist usklikega ja sellise usuga, mis ei ole institutsionaalse kirikuga seotud. Noorte seas on ka sellisesse kategooriasse kuuluvate inimeste arv väike. See suureneb nende varasesse keskikka jõudmisel.
Kui nüüd ootusärevalt vaadata järgmisel aastal läbiviidava rahvaloenduse poole, siis millised on need Teie arvates põletavad küsimused, mille tulemusi tasuks silmas pidada ja arvestada?
Minu jaoks on kõige põletavam küsimus Eestimaa elanike arv ja struktuur. Praegu eksisteerivad vaid arvutuslikud oletused. Ühiskonna tuleviku aspektist on väga olulised andmed mobiilsuse kohta ja see, kus keegi tegelikult, mitte paberite järgi elab. See andmestik on äärmiselt oluline pikaajaliste arenguplaanide tegemisel. Loodan väga, et korrektsed, kontrollitud andmed jõuavad meieni aasta jooksul. Viimase rahvaloenduse andmeid näiteks hariduse kohta tuli oodata aastaid. Paraku on selleks hetkeks andmed vananenud ning nende prognostiline väärtus väike.

Mõned nopped uuringust
Eesti Kirikute Nõukogu ja uuringufirma Saar Poll ühisest religioonisotsioloogilisest uuringust 2010. a selgub hulk põnevaid ja ehk pisut ka ootamatuid fakte.
Neist, kes väitsid, et usk on nende jaoks kas eriti tähtis või tähtis, vastas 30,7%, et abieluvälised suhted on õigustatud juhul, kui ei olda abielus. 57,6% neist arvas ka, et teatud puhkudel on kuriteo karistusena surmanuhtlus aktsepteeritud; 47,9% neist nimetas, et kuulub mõnda kogudusse ja jumalateenistustel ei käi neist 26,4%.
35,6% neist vastanutest, kelle jaoks usk pole üldse tähtis, arvas, et abieluvälised suhted on õigustatud juhul, kui ei olda abielus; 34,8% neist on ristitud ning 16,2% käib jumalateenistustel.
Küsimusele, milles kirikud peaksid pädevaid vastuseid andma, vastas 82% küsitletud luterlastest, et inimeste hingelistele vajadustele, 61% ootas vastust üksikisiku moraaliga seonduvatele küsimustele ja vajadustele, 42% perekonnaelu probleemidele ning 25% meie riigi ees seisvatele sotsiaalsetele probleemidele.
Mari Paenurm

Eesti Kirikute Nõukogu religioonisotsioloogia uuringutest
1995. aastal koostöös Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansiga. Publikatsioon «Elust, usust ja usuelust», Tallinn, 1996.
2000. aasta veebruaris teine uuring «Elust, usust ja usuelust».
2003. aastal viidi Kalmer Marimaa koordineerimisel läbi eestimaalaste moraali- ja väärtushinnanguid puudutavate hoiakute uurimine.
2005–2006 toimus kolmas küsitlus «Elust, usust ja usuelust».
2010. aastal neljas uuring «Elust, usust ja usuelust» koostöös sotsiaal- ja turu-uuringute firmaga Saar Poll OÜ.
2011. aastal ilmub religioonisotsioloogilise uuringu teemaline kogumik «Astu alla rahva hulka».

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)