Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kultuurikonflikt konservatiivse islami ja liberaalse lääne vahel

08.02.2006 | | Rubriik: Kolumn

Samuel Huntingtonil oli õigus. Ta väitis,
et juhul kui lääs ise oma käitumisega moslemeid provotseerib, toimub
tsivilisatsioonide vahel eelkõige kultuuriline konflikt. Huntington ei pidanud
sellist konflikti möödapääsmatuks, vaid sõltuvaks mõlema osapoole, eriti aga
lääne enda käitumisest.

Eelmise aasta septembris avaldas Taani
ajaleht Jyllands-Posten 12 Muhamedi pilkavat karikatuuri. Mõni nädal hiljem
tulid islamimaadest esimesed protestinoodid ja hakati sulgema diplomaatilisi
esindusi. Justkui konfliktile veelgi vinti peale keerates trükkisid selle aasta
alguses pildid ära ka Austria, Norra, Prantsuse, Saksa, Itaalia ja Hispaania
ajalehed. Mitmel pool islamimaades reageeriti nii Skandinaaviamaade kaupade
boikoteerimisega, asjasse puutuvate riikide saatkondade ründamisega,
vägivaldsete meeleavaldustega kui ka surmaähvardustega pilapiltide autoritele.

Käimasolev konflikt näitab, et osal lääne inimestel
puudub igasugune arusaamine islamist. Ei mõisteta, mida tähendab moslemitele
prohvet Muhamedi kujutamine piltidel, rääkimata siis pilapiltidest. Veelgi
enam, kui karikatuuril kujutatakse Muhamedi terroristina, siis pole see enam
rünnak islamimaailma pahede, vaid islami kui religiooni vastu. Paljud
eurooplased on harjunud elama sekulaarses ühiskonnas, mille ainsaks pühaduseks
on üksikisiku vabadus ning kus võib loovalt ja fantaasiarikkalt arvustada  kirikut ja religiooni üldse. On harjutud, et
kui kristlased tunnevad end puudutatuna, las nad siis kaebavad kohtusse ning
asja arutatakse kohtupingis. Taanis avaldatud piltide õigustuseks öeldi isegi,
et sellelaadne satiir on seal pikaldane traditsioon ning ega Muhamedi koheldud
teistest usutegelastest erinevalt.

Kui aga satiiri autoritele oli aimatav,
milline saab olema nende piltide tagajärg, siis oli ajendiks ilmselt rünnak
mõne moslemi kogukonna konservatiivsete traditsioonide ja väärtuste vastu ning
härja ees punase räti lehvitamine oli taotluslik. Ega ka Theo van Gogh rääkinud
ju oma 2004. aastal vändatud filmis (üksnes) reaalsetest probleemidest mõnes
moslemi kogukonnas – nagu aumõrvadest, korraldatud abieludest vms –, vaid
kritiseeris islamit kui sellist. Gogh kasutas ka näiteid, mida kõik islami traditsioonid
hukka mõistavad. Näiteks küsib tema filmi peategelane, miks ei reageeri Allah
sellele, kui tema isa vend on teda vägistanud. Goghi ilmne soov oli moslemeid
provotseerida. Kui probleemiks on aumõrv, siis tuleks ka rääkida aumõrvast,
mitte Allahi vaikimisest naise seksuaalse kuritarvitamise puhul.

Olgu Theo van Goghi film või karikatuurid
Muhamedist, tegemist on ka võimu küsimusega – lääne ühiskonna teatud jõudude
sooviga allutada Euroopa moslemid teiste religioonidega samasse staatusesse,
allutada usuvabadus kõikelubavale loomevabadusele.

Holland ei saa võib-olla enam kunagi sama
liberaalseks, nagu ta oli enne Theo van Goghi islamikriitilist filmi. Ka
Euroopa pole täna enam see, mis ta oli enne Muhamedi pilapilte. Mõtlemist
väärib ka asjaolu, et algatajaks polnud mitte bin Laden ega üleilmne
terrorivõrgustik.


Alar Kilp        

Üks kommentaar artiklile “Kultuurikonflikt konservatiivse islami ja liberaalse lääne vahel”

  1. Külaline ütleb:

    sektandid hoiavad ikka kokku, nüüd on moslemid kristlaste vennad ja kaaskannatajad, kui aga peapiiskopile ristiga solvamise eest nuga selga lüüakse, küllap siis suhtumine muutub

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)