Esileht » Arvamused » Arvamus »

Külm ei jäta kedagi ega midagi puutumata

25.01.2006 | | Rubriik: Arvamus

Möödunud pühapäev oli raske küllap igale
Eestimaa inimesele. Juba mitmendat päeva kestnud käre külm põhjustas raskusi kõikjal,
kus inimesi – kodudes ja väljaspool seda. Ka kirikud, eriti maakirikud, olid
hädas külma ja kütmisega.

Virumaa praost Avo Kiir ütles, et tema
teenitavates kogudustes tuli külma pärast teenistus ära jätta vaid Illukal, kus
kogudus väike ja inimestel kirikusse tulemiseks vaja ette võtta pikk tee. Mujal
teenistused toimusid, valdavalt köetud ruumides, mida ikka talveperioodil nn
talvekirikutena kasutatakse.

Avo Kiir ütles, et nagu mujalgi
maakirikutes, oli külma ilmaga kohale tulnud vähem rahvast kui tavaliselt. Käre
külm ei toonud Kiirele teadaolevalt Ida-Virumaa koguduste juurde külma- või
näljahädaga inimesi abi paluma. Arvatavalt tegelesid abivajajatega
peaasjalikult kohalikud omavalitsused.

Katlamaja läks põlema

Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja Eenok
Haamer ütles, et tema teenitavates kogudustes toimusid möödunud pühapäeval
jumalateenistused, ehkki kohale oli tulnud tavapärasest palju vähem inimesi.

Lohusuu teenistusel viibis peale õpetaja ja
organisti 4 inimest. Õpetaja Haamer märkis, et see ei olegi veel rekord.
Sealkandis on teenistust peetud ka ühe inimesega kirikus.

Teenistust peetakse köetavates ruumides.
Lohusuu käärkambrit oli eelnevalt köetud kaks päeva, ometi ei saanud
kirikulised teenistusruumi soojaks pidada, külm kivi mõjutas tugevalt
temperatuuri.

Kurvem uudis tuli Tarvastust, kus teenib
Eenok Haameri poeg Markus. Vahetult enne pühapäevast jumalateenistust süttis,
tõenäoliselt suurest kütmisest, 
pastoraadi katlamaja. Õnneks leidus kohapeal keegi, kes korstnast alguse
saanud tulekahju märkas ja tuletõrjujad kohale kutsus. Päästeoperatsiooni
käigus raiuti katusesse auk, et tulekoldeni jõuda ja tuli kustutada. 

Eenok Haamer ütles, et kogu nende pere oli
kokkuvõttes asja juures. Eenok Haamer, saanud teada põlengust, palvetas oma
kogudusega, tema abikaasa, kes oli just sel ajal Tarvastus, aitas kohapeal,
pojad Naatan ja Siimon katsid kinni katlamaja katkise katuse ja vabastasid ukse
jääkamakatest ja sulgesid selle, et katlamaja ei külmuks. Ühiste jõududega
taastati katla töö ja elektrisüsteem.

Tarvastusse teenistust pidama oli palutud
selleks korraks Paistu õpetaja Raivo Asuküla. Kui Markus Haamer õhtuks Soomest
naasis, oli maja taas soe ja katel töös. Õpetaja Eenok Haamer ütles loo
kokkuvõtteks, et see eriline ja seiklusterohke päev kinnitas veelkord Jumala
suurt armu ja hoidmist.

Abipalujaid Lohusuu ja Mustvee kandis karm
talveilm juurde ei toonud. Õpetaja Haamer ütles, et pigem vastupidi – kui muidu
tuli vahel keegi süüa otsima, siis nüüd ei tulnud kedagi.

Kodutu väljanägemisega mees

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan
Tammsalu ütles, et karm pakane andis kogudusele tunda mitut moodi. Kuigi
Tallinnas ei langenud külmakraadid nii madalale, kui kardeti, oli ometi
pühapäeval kirikus vähem rahvast.

Kiriku vahekäiku oli end aga sisse seadnud
üks kodutu väljanägemisega mees, rüüpas termosest kohvi ja lõi ristimärke ette.
Kirikulistele avanes nii võimalus näha jumalateenistuse kõrval elu kurvemat
poolt. Kuna mees käitus rahumeelselt, ei seganud kedagi, lubati tal teenistusel
ka olla.

Jaan Tammsalu usub, et suured küttearved,
mis käreda pakase järel tulevad, toovad kogudusele raskust juurde. Kui mõelda
suhteliselt soojale sügistalvele, siis kokkuvõttes peaksid küttekulud
keskmisele tasemele jääma.

Abipalujate kohta arvas Tammsalu, et neid
ikka tuleb ja jõudumööda püüab kogudus ka aidata. Enamik abiotsijaist tahab
raha, koos poodi minna eriti ei taheta. Kui veel poe uksel raha enda kätte
nurutakse, on selge, kuhu raha tegelikult läheb.

Aga ta lisas, et vahel tuleb rahagi anda,
sest kui paluja tervis või ümbritsev keskkond tundub ohtlik, tuleb olukord enda
jaoks ümber hinnata ja inimest aidata.

Jaani koguduse kantselei uksest astub sisse
ka inimesi, kes küsivad väga suuri summasid. Ka nemad kuulatakse ära, ehkki
mõista on raske.

Orelit mängida oli raske

Tallinna Jaani kirikus oli temperatuur
12–13 kraadi, sest kirik on köetav.

Ka Tartu Peetri kirik on köetav.
Viiepäevase korraliku kütmise järel saavutati see, et pühapäeval oli kirikus 9
kraadi sooja. Kiriku organist Anneli Klaus ütles, et orelit mängides olid näpud
klahvide küljes kinni ja jalg ei tunnetanud enam hästi pedaale. Aga rahvast,
keda oli umbes kümmekond inimest, tuli ikka teenida.

Ambla koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe on
pakasest rääkides suhteliselt optimistlik. Jumalateenistusi pole külma ilma
tõttu ära jäänud – need on peale kolmekuningapäeva toimunud käärkambris, mida
saab kenasti kütta. Inimesi oli viimastel kordadel küll vähem, ent ka vapraid
külma trotsivaid koguduseliikmeid leidub sellegipoolest.

Küsimusele, kas kirikust keegi abi on
tulnud paluma, vastas õpetaja Linnasmäe, et otseselt mitte, aga hiljuti avatud
Tapa lastekodusse on näiteks sooje riideid viidud.

Vähene lumi paneb torud külmuma

«Midagi paanilist siin küll ei ole hetkel,»
leidis Linnasmäe, ent tõstis siiski ühe suurema probleemina esile Kesk-Eestis
valitseva lumepuuduse, mis soodustab veetrasside külmumist.

Nõnda juhtus näiteks Järva-Madisel.
Koguduse õpetaja Pille Salveste oli ilmselgelt murest murtud ja masenduses.
«Väljas maa sees on torud vähese lume tõttu ära külmunud ja nüüd oleme ilma
veeta,» selgitas õpetaja Salveste, «ilmselt oleks pidanud veetrassi kuidagi
kinni katma, aga kes oskas seda aimata, et asi nii hulluks läheb.»

Vett toob Pille Salveste praegu surnuaiast.
Ka vallas oli vesi mõnda aega ära olnud, aga viimaks suudeti torud lahti
sulatada. Järva-Madise kirik asub aga soode ja rabade ääres, eraldatud kohas –
sinna on raskem ligi pääseda.

Torudega hädas

Mitu Järva-Madise koguduse liiget elab
vanas puumajas, mis enam sooja ei pea. Nii tuleb praegu täisriietuses magada,
et mitte ära külmuda.

Teenistusi on viimastel kordadel peetud
pastoraadi köögis. On lihtsalt kokku tuldud, koos palvetatud ja oma muredest
räägitud.

Torudega on hädas ka Suure-Jaani koguduse
diakon Kristi Sääsk, kes esmaspäeval aktiivse sulatustööga tegeles. Siiski ei
hinda ta olukorda üle mõistuse hulluks, kuidagi saadakse hakkama.

«Kõik sõltub sellest, palju puid kanda
jõuab,» rääkis diakon Sääsk ning lisas, et praegu on kõik puukandjad elus ja
terved, seega saavad ka ahjud köetud. Teenistused toimuvad talviti ikka
käärkambris, mida saab kütta. Inimesi on küll viimasel ajal vähem käinud, aga
see ei üllata. Ära jäeti üks leeritund.

Põhiline on palju kütta

Ka diakon Kätlin Liimets toonitas, et
põhiline on hoida torusid külmumast ning seetõttu on vaja pidevalt kütta. «Aga
see kõik mobiliseerib inimesi,» leiab Liimets, «nii me siin kõik üheskoos
kütame ja tegutseme.»

Ruusmäe rahvas palus küll teenistuse ära
jätta, aga Rõuges toimus kõik plaanipäraselt, ehkki mitte talvekirikus, vaid
koguduse majas, kus on soojem. Kohal oli seitse inimest ning kuna organisti ei
olnud paraku kohal, siis tehti tavapärase liturgilise teenistuse asemel Taizé
palvus.

Ka abivajajatega on maal ilmselt veidi
lihtsam – omavaheline hoolekanne ja suhtlemine toimib teistmoodi kui linnas.
Enamasti on inimestel katus pea kohal ning keldris mingil määral toidupoolist
varuks.

Küllap selle aasta külmalainegi viimaks
taandub ning kogudused saavad normaalse igapäevaelu juurde tagasi pöörduda.

Meeli Pärtelpoeg

Anna-Liisa Vaher

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)