Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Külli Preiler on tantsuhuviline perenaine

27.08.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Orissaare kogudusel on kaks õpetajat: Veiko Vihuri ja Urmo Saks. Viimane on just lakke üles pannud uue lambi ja võtab koos juhatuse esimehe Külli Preileriga korraks hinge tõmmata. Fotod: Rita Puidet

1993. aastal loodi õpetaja Gustav Kutsari algatusel Orissaare Pühavaimu kogudus, kolm aastat hiljem avas kogudus endale ostetud ruumides Püharisti külalistemaja. Sellest ajast on koguduse juhatuse esimees ja külalistemaja perenaine olnud Külli Preiler.
Kui hommikul bussiga Valjalast Orissaarde jõuan, on Külli Preiler jõudnud juba kuskile asjatoimetustele rutata, aga varsti vilksatab ta tõtakas kuju üle õue – tagasi ta ongi. Püharisti külalistemaja söögisaali pikk laud on eelmisest õhtust alles musti nõusid täis, aga tundub, et töö Külli käes lausa lendab.
Nõud, söögivalmistamine, uued puhtad nõud, tuhat muud toimetust – suuremad ettevalmistused järgmisel päeval toimuvaks peoks on peaaegu valmis ja kella üheksa paiku õhtul on tal mahti pikemalt juttu ajada, kuni tütar Triin ta kööki tagasi kutsub.  
Oma aja peremees
Kuigi Külli tööaja pikkus ei mahu tavapärasesse raami – ta alustab hommikuti kell kuus ja lõpetab õhtuti kümne paiku või hiljemgi, ei tahaks ta muud tööd enam tehagi. Enne, kui ta 1996. aastal koguduse majutuskohas tööle hakkas, teenis ta palka Orissaare sokivabrikus tükitöölisena.
Kui ma imestan tema tööpäeva pikkuse üle, saan kurva tõdemuse osaliseks, et kodus ootab naist vaid koer. Kolm last, kaks poega ja tütar, on mandrile tööle ja õppima läinud, mees surnud viis aastat tagasi 44 aasta vanuselt – just sama noorelt kui Külli praegu.
«Tunnen, et on hea, kui on palju tööd. Pärast mehe surma ei olegi ma tahtnud kodus olla, nüüd võib-olla juba tahan. Mida rohkem on tööd, seda vähem on aega mõelda. Ma ei tunne absoluutselt, et tööl käin,» ütleb Külli. Kogudusemaja eest hoolitsemine ja inimeste teenimine on tema elu sisu.
Samas ütleb Külli, et ta võib puhkepäeva võtta, millal soovib – ta on oma elu peremees. Töö ei tekita pinget ja Külli kinnitab, et pole õhtul väsinud.
Kõige kaugem külaline, keda Küllil on tulnud võõrustada, on olnud Uus-Meremaalt, meeldivateks hindab ta oma kogemuste põhjal soomlased, kuid kaasmaalased kahjuks ebaviisakateks klientideks.  
Iga heategu tuleb tagasi
Kuigi Saaremaa inimesed ei ole Külli arvates nii närvilised nagu mandri omad, tekitab temas segadust inimeste hoiak, nagu poleks tal külalistemajas midagi teha. Siin käib küll praktikal paar Kuressaare kutsekooli neidu, kellest on suur abi, aga samas tuleb neid ju ka juhendada.
«Ma ei lase end taolistest juttudest häirida. Inimese juurde tuleb kõik, mis ta teeb, tagasi. Kes teisele halba teeb, sellele tuleb halb tagasi, ja vastupidi. Inimesi peab tundma ja oskama nendega suhelda, oma arvamust ei saa kellelegi peale suruda,» on naine kindel.
Külli tantsib rahvatantsurühmas Koidukiir ja on seal rühmajuht. Ta unistab järgmisel aastal toimuvast tantsupeost ja töötab koos teiste tantsijatega selle nimel, et peole minna.
Juuni alguses oli Külli preemiareisil Soomes Leppävirta sõprusvallas, kuhu ta pääses võidu eest esmaabivõistlustel. Ühtlasi on Leppävirta kogudus Orissaare sõpruskogudus. Külli ütleb, et raha ei ole tema jaoks tähtis: «Mul on palju tuttavaid ja sõpru ning see on elus palju olulisem. Võtan vastu, mis mulle pakutakse.»
Koolivaheaegadel käib ta noorema pojaga Lapimaal suusatamas: vanem poeg on laeva peal tööl, teeb piletid välja ja aitab rahaliselt.
Ametnikupinged
Kui küsida, kes on Orissaare vallavolikogu ja Orissaare gümnaasiumi hoolekogu liige, on vastuseks Külli Preiler. Aga vallavolikogusse Külli rohkem ei kandideeri, praegu jookseb seal viimane aasta. Töö on raske ja pingeline. Vähest raha gümnaasiumi, lasteaia, muusikakooli ja sügisest suletava Tagavere algkooli vahel nii jagada, et inimesed rahul oleksid, on ilmvõimatu.
Muidu on koolielu rahulik, tuleb küll ette tavapärast lastevahelist kemplemist, vägivalda õnneks mitte. Lapsigi on vähe: kui Külli ise koolis käis, oli õpilasi seitsesada, nüüd vaid kolmsada. Elukeskkond erineb linnade omast ja kulgeb teises taktis ning kõigil on oma kodu.
Tolerantne suhtumises
Orissaare koguduse 328 liikmest on annetajaliikmeid 38. «Kogudusel läheb normaalselt, on kindel tuumik, peamiselt vanemad naised, aga on ka nooremaid,» kinnitab Külli juhatuse esimehena. Ta ütleb, et saab väga hästi aru, kui nooremad pärastlõunal algavale jumalateenistusele ei jõua. Just siis hakkavad nädalavahetuseks koju tulnud lapsed bussi peale minema.
«Olen vahel vanemate inimeste käest küsinud, kas nad ise nooremas põlves käisid. Ei käinud. Kui pensionile jäävad, küll siis tulevad,» on Külli veendunud. «Kellegi usku ei saa mõõta selle järgi, kui palju ta kirikus käib. See, mis mul sees on, pole mõõdetav. Pilk ei pea olema kitsas ja vaatama ainult ühes suunas. Inimesed on väga erinevad,» on lapsest saadik kirikus käinud Külli tolerantne.
Aastal 2000 käis Külli Ameerikas ja nägi sealset kirikut, mis kihas kui kultuurimaja. Orissaares on muidugi palju vaiksem: kuna vallas on pühapäevakooliealisi lapsi vähe, kooligi läks möödunud sügisel vaid 11, pole kristlikku õpetust juba mitu aastat kellelegi jagada.
Kui Külli lapsed nooremad olid, tegutses pühapäevakool, noored käisid leeris. Gümnaasiumiõpilased veel käivad leeris, aga juurdekasvu on oodata alles praegu sündivatest tittedest. Kogudusi on ümbruskonnas ka mitu: Orissaare rahvakirik, nelipühi kirik, Ööriku õigeusu kirik.
Neli aastat tegi kogudus jõulude ajal lastele jõulumaad, kus ilmalik ja vaimulik pool olid omavahel põimunud. Olid päkapikud ja jõulusõim, saare õpetajad käisid jõulusõnumit lahti seletamas. Nüüd on mitu aastat vahele jäänud ja uusi lapsi peale kasvanud. «Peaks hakkama sponsoreid otsima,» mõlgutab Külli. Ega talvgi mägede taga ole.

Rita Puidet

Orissaare kogudusemaja täidab mitut funktsiooni. Õpetaja Urmo Saksa arvates on teadmine, et Orissaarde peab kirik tulema, kogu aeg olemas. Aga millal see tuleb ja kuidas, ei oska ta öelda. Mingil hetkel saab see lihtsalt teoks.


Jutuajamine toimus mais Saaremaa reisi ajal.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)