Esileht » Uudis » Uudised »

Külastades ameerika ja eesti kogudusi

25.06.2015 | | Rubriik: Uudised

Eesti delegatsioon Ocean Citys toimunud Delawere’i-Marylandi Sinodi täiskogu koosolekul. Egle Viilma

EELK-l on palju ühisjooni Ameerika Luterliku Kiriku (ELCA) Delaware’i-Marylandi piiskopkonnaga, kinnitab peapiiskop Urmas Viilma, andes Eesti Kirikule ülevaadet äsja lõppenud visiidist Ameerika Ühendriikidesse.

Kes kuulusid delegatsiooni?
Tegemist oli ühisdelegatsiooniga, sest sõitsime Ameerikasse koos Soome Tampere piiskopkonna 12-liikmelise delegatsiooniga eesotsas piiskop Matti Repoga. Eestist oli seitse inimest: minu pere – abikaasa Egle Viilma, Tallinna Toomkooli direktor, ja tütar; samuti kantsler Ülle Keel ning assessorid Kadri Eliisabet Põder ja Tauno Toompuu, ilmikuna veel Paide koguduse juhatuse liige, gümnaasiumi direktor Vello Talviste, sest Paide kogudusel on Ameerikas sõpruskogudus.

Kas sõitsite koos soomlastega seepärast, et EELK-l ja Tampere piiskopkonnal on USA luterliku kirikuga sõprussuhted?
Jah, sõprussuhted kolme kiriku vahel on kestnud juba 25 aastat, mil piiskoppideks olid Delaware’i-Marylandi luterlastel George Mocko, Tamperes Paavo Kortekangas ja Eestis Jaan Kiivit. Meil on saanud tavaks külastada üksteist üle kahe aasta, iga nelja aasta tagant saadakse kokku Ameerikas. Mina olen selle suhtega seotud 2006. aastast, mil käisin USAs esimest korda, viimati külastasime Ameerika sõpru koos peapiiskop Andres Põderiga.

Kui tegemist oli korralise visiidiga, siis kas midagi oli ka erakorralist?
Erakorraline oli, et me osalesime Delawere’i-Marylandi sinodi täiskogu, meie mõistes kirikukogu istungil Ocean Citys Marylandis. Sinodil arutati kiriku strateegiat järgmisteks aastateks, kuulati piiskop Wolfgang Herz-Lane’i inspireerivat sõnavõttu ja tervitati Eesti-Soome delegatsiooni liikmeid. Võtsime osa kolmepäevasest programmist, meie vedada oli koos soomlastega üks töötuba, kus saime tutvustada Eesti ja Soome kirikut. Oli väga huvitav näha, kuidas nende kirikukogu toimib, kuidas oli ette valmistatud ja läbi viidud ning millised olid teemad.

Millised teemad olid Teile EELK kirikupeana eriti kõnekad?
Huvitav oli mõista, et tegelikult on luterlik Delawere’i-Marylandi sinod vägagi võrreldav meie EELKga, mitmes osas oleme sarnasemad kui näiteks Soome kirikuga. Näiteks suuruselt, neil on u 180 kogudust. Nende eelarve on küll mõned korrad suurem, aga rahastus toimub samadel alustel nagu meil – riik ei toeta ning kogu raha tuleb ise leida. Kogudused on iseseisvad ning suurt rõhku pannakse vabatahtlikule tööle, samuti annetustele. Sealsel kirikuvalitsusel, mis asub Baltimore’is, on samuti kinnisvaraarendus, mille eesmärgiks on teenida kirikule sissetulekut. Vahe on küll selles, et ameeriklane on harjunud annetama; öeldakse, et keskmine annetaja annab oma sissetulekust 3–5% ning harv ei ole kümnise maksmine.

Millise mulje jätsid Ameerika kogudused, mida külastasite?
Kogudused on sama erinevad nagu Eestiski. Külastasime näiteks kogudusi, mis asusid äärelinna slummis, kus oli palju vaesemat rahvast, põhiliselt mustanahalised. Need olid sellised sotsiaalmõõtmega kogudused, kus tegevusvaldkonnana oli oluline toiduabi jagamine vahenditest, mida linnalt või vastavatest fondidest selleks teenuseks oli taotletud. Samas käisime kesklinna kogudustes, mille liikmeskond on kahanev ning koosneb valge nahavärviga inimestest ja kus suurt rõhku pannakse liturgiale. Selline kõrgkiriklik kogudus on väga erinev eelkirjeldatud äärelinna kogudusest, kuhu sisenedes ei saa sugugi kohe aru, kas tegemist on luteri või vabakirikuga.

Ameerika koguduste kõrval külastasite ju ka eesti kogudusi?
Tõsi, meil oli paralleelprogramm. Minu jaoks tähendas see lisakohtumisi, sest soovisin Ameerikas olles külastada ka väliseestlasi ja meie sealseid kogudusi. Pidasime ka eestikeelse jumalateenistuse Baltimore’i Markuse kirikus umbes 30 rahvuskaaslasele. Baltimore’i ja Washingtoni kogudus on ühinenud EELKga.
Aga ma käisin ka Lakewoodi koguduses ning meil oli praost Thomas Vagaga pikk ja vennalik koosviibimine. Arutasime, kuidas ületada erimeelsusi, mis on tekkinud kogudustega, kes ei nõustunud kirikute ühinemisega. Saan kinnitada, et meie kohtumine oli südamlik ja sisukas, päris palju asju sai omavahel selgeks räägitud. Ühiseks sooviks on saada üle olukorrast, kus Ameerikas on n-ö ühed ja teised eestlased ning ühtedega on üks ja teistega teine käitumine. Võimalusi näeme mõnedes ühistes sammudes, mida ma nüüd kirikuvalitsusele saan tutvustada.

Kui toekas oli USAs EELKd tutvustada?
Ühel kohtumisel tuli minu juurde ühe misjoniorganisatsiooni esindaja sooviga, et räägiksin oma kirikust mõne eduloo. Nii ta ütleski, et ärge rääkige sellest, mis halb, vaid nimetaga, kas ja mis on teie kirikuelus positiivset. See oli minu meelest hea lähenemine. Kui hetk mõelda, siis tuleb meelde päris palju selliseid asju, kus kirik suudab mõndagi korda saata. Näiteks Tallinna diakooniahaigla, Peeteli koguduse lastetöö, kogukonna teenistuses Risti kogudus, perede nõustamiskeskuste käivitamine, supiköögid, lastehoiud, kristlikud koolid.

Mis mõtted tekkisid sealseid eesti kogudusi külastades?
Et olla eestlane, ei pea ilmtingimata käima kirikus, aga et olla kristlane, peab käima kirikus, ent mitte tingimata eesti kirikus. Seda väljendasin ka seal eesti jumalateenistusel peetud jutluses. Minu mulje leidis Ameerikas kinnitust, et meie ülesanne kirikuna on teenida neid inimesi, kes seal on, nii kaua, kui neid seal on. Jutt on eelkõige põlvkonnast, kes võõrsile jõudis sõjakeerises. Uue põlvkonna osas olen seisukohal, et kui tahame, et nad elaksid kristlastena, praktiseerides kristlikku osadust, siis seda eesti kogudused enam pakkuda ei jõua, siis peaksid nad leidma tee kohalikku kirikusse. Tulevik võiks sarnaneda olukorraga Soomes, kus eestikeelne kogudusetöö toimub kohaliku kiriku sees.
Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)