Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Külaskäik sõpruspraostkonda

05.12.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Tänu praost Burchard Liebergile ja dekaan Ulrich Branerile on Lääne praostkonnal alates 1994.–95. aastast sõprussuhted Schmalkaldeni praostkonnaga Kurhessen-Waldeki maakirikus, mis asub saarekesena Tüüringi maakiriku alal imekaunite mägede ja metsade vahel.Lääne praostkonna töötegijad laulmas Fambachi kirikus. Vasakult: Tiina Võsu, Tiit Salumäe, Lembit Tammsalu, Illimar Toomet, Mirjam Salumäe, Leili Mutso ja Kaisa Kirikal. Dirigeerib Lia Salumäe, tema varju jääb Siiri Mikk. Foto: koguduse arhiivTosina aasta jooksul on tehtud palju koostööd ja käidud iga mõne aasta järel teineteisel külas. Seekordne külaskäik andis kinnituse, et Schmalkaldeni kogudusel läheb väga hästi. Meie reisiseltskonna liikmed pajatavad kõigest üksikasjalikumalt.
Omalt poolt nimetan, et dekaan Michael Bedbur oli reisikava koostanud nii, et puutusime kokku kirikuelu eri tasanditega – koguduse, praostkonna ja maakirikuga. Piiskop Martin Heiniga kohtusime misjonipäevade raames. Kogu kaheksaliikmeline delegatsioon võeti vastu ka kirikuvalitsuses, kus meid võõrustas prelaat koos oikumeenilise töö eest vastutavate isikutega. Läbirääkimisi võib pidada kõigiti õnnestunuks ja järgmine kohtumine leiab aset Eestis.
Tiit Salumäe

Wartburgis mõtlesime Elisabethile

Ühe reisipäeva õhtul meie ööbimiskoha lähedal linnatänavatel jalutades tabasin end paratamatult mõttelt, et Eestis leiab sarnases asulas sellise inimtühjuse vaid öösel pärast kella kolme. Valgustatud tänavatele kontrasti pakkuvad pimedad majaaknad otsekui kinnitasid, et tegelikult ei ela siin kedagi. Kummatigi olime juba esimese Saksamaal viibimise päeva õhtul näinud palju inimesi.
Fambachi kirik, kuhu meid reisi esimese päeva õhtul kutsuti, oli inimesi täis. Koos kohaliku laulukoori ja puhkpilliansambli, leeriõpilaste ja väliskülalistega mahtus väiksesse hoonesse ligi paarsada inimest. Eesti külalistel oli võimalik kuulutada sõnumit Kristusest nii jutluses (praost Tiit Salumäe) kui laulus (meie ansambel).
Armulauale tuli terve kogudus. Eks see ole ka loomulik. Kui me jumalateenistusel võtame osa sõnakuulutusest, palvest ja laulust, siis on enesestmõistetav, et saame osa ka pühast sakramendist, mis vahendab meile pattude andekssaamist ja kinnitab usku. Jumalateenistusele järgnes koosviibimine kogudusemajas, kus söögi ja joogi kõrval jäi parajalt aega rõõmsaks vestluseks.
Esimesel novembril, kõigi pühakute päeval külastasime Wartburgi linnust. Paik on luterlastele tuttav eelkõige seeläbi, et 1521. aastal võttis ta oma müüride vahele varjule Martin Lutheri. Ligi aastase peidusoleku jooksul tõlkis Luther Uue Testamendi kreeka keelest saksa keelde. Pärast avaldamist 1522. aastal sai see väljaanne rahva seas väga populaarseks ja seda võib pidada ühtse saksa kirjakeele üheks alusteoseks.
Siiski ei olnud Luther Wartburgi-külastuse peamiseks põhjuseks. Nimelt on lossis avatud selle kunagise perenaise püha Elisabethi ehk Tüüringi Elisabethi 800. sünniaastapäevale pühendatud esinduslik näitus.
Mõniteist ruumi sisaldas arvukalt Elisabethi elust kõnelevaid infostende, keskaegseid originaaldokumente ja esemeid, Elisabethile pühendatud kunstiteoseid ning tema reliikviaid. Üheks huvitavamaks esemeks oli pärimuse järgi pühalt Franciscuselt Elisabethile saadetud patukahetsusrüü, mille päritolu 13. sajandist on teaduslikult tõestatud.
Püha Elisabeth sündis arvatavalt 1207. aastal. Tema isa Andreas II oli Ungari kuningas ning ema Gertrud pärines Andechi krahvisoost Ülem-Baierist. Juba nelja-aastasena kihlati tüdruk tulevase abikaasa maakrahv Ludwig IVga. Kihlus tähendas lahkumist vanemate juurest ning elama asumist Tüüringi oma tulevase mehe perekonda.
Pärast abiellumist 14aastaselt sünnitas ta mõne aasta jooksul kolm last: Hermanni, Sophie ja Gertrudi. Elisabethi elutööks sai hoolitsus haigete ja vaeste eest, eeskujuks oli talle tema kaasaegne Franciscus Assisist. Pärast mehe surma ütles 20aastane Elisabeth lahti oma varast ja perekonnast ning asus elama Marburgi, kus rajas hospidali. Ülejäänud elu kuni surmani 17. novembril 1231 pühendas ta abivajajatele.
Aastatel 1231–1235 toimus Elisabethi haual teadaolevalt 129 imelist tervenemist. 1235 kuulutas paavst Gregorius IX Elisabethi pühakuks. Praegu asub tema haud Marburgi Elisabethi kiriku põhjakooris.
Kurhessen-Waldecki ning Hesseni ja Nassau liidumaad on kuulutanud käesoleva aasta Elisabethi-aastaks. Infot selle kohta leiab Internetist aadressil www.800-jahre-elisabeth.de.
Illimar Toomet

Schmalkaldeni evangeelses koolis

Kui Lääne praostkonna delegatsioon jõudis Schmalkaldeni evangeelsesse kooli, olid seal tunnid juba alanud. Et lapsed teadsid külalisi oodata, siis valitses koolis suur ärevus. See oli ka mõistetav – kool oli tegutsenud alles paar kuud, seetõttu olime esimesed külalised, keda võõrustati.
Kogu koolipere võttis meid vastu rõõmsa lauluga, millele omalt poolt vastasime lauluga «Ma olen väike karjane». Lapsed oskasid eesti keeles öelda «tere» ning huvitusid, kus asub Eestimaa ja kas meil on juba suur talv.
Praegu on koolis neli klassi (1.–4. klass) kokku umbes kuuekümne õpilasega. Klassiruumid on hubased ja hästi sisustatud. Eri klasside õpilased kannavad erinevate loomade nimetusi (mesilased, kassid jne). Kord nädalas alustatakse koolipäeva palvusega, vaimulikud teemad/küsimused läbivad ka õppeprotsessi.
Uuel õppeaastal avatakse uus klass ja tulevased õpilased on juba teada. Kooli populaarsust näitab seegi, et soovijaid on rohkem, kui on võimalik vastu võtta. Oli hea meel näha, et õpilased tundsid suurt rõõmu selle üle, et nad just selles koolis õpivad, ja õpetajadki olid entusiastlikud ning teotahtelised. Kusagil ei näinud tülpinud nägusid ega kuulnud torisemist.
Külastuse lõppedes jäi aga hinge soov, et meiegi kodukirikul võiks olla vähemalt üks taoline kool!
Lembit Tammsalu

Rõõm ja mure ühendavad

Kui mõelda mõlema praostkonna lähiajaloole, siis suudame teineteist hästi mõista, sest enne kahe Saksamaa ühinemist kuulus Schmalkalden Saksa Demokraatliku Vabariigi koosseisu. See oli ka põhjus, miks Schmalkaldeni dekanaat kuulus vahepeal Tüüringi piiskopkonda. Saksamaa ühinedes taastati ajalooline kuulumine Kurhessen-Waldeki piiskopkonda, aga geograafiliselt omamoodi saar on ta praegugi.
Sõprussuhteid tuleb hoida ja nende eest hoolt kanda. Oleme nende aastate jooksul erinevate rühmadega külastanud sõprusdekanaati ja ka Läänemaal sõpru vastu võtnud. Eelmisel aastal oli saksa noorterühm koos meie praostkonna noortega ühises laagris Eestis.
Sõpruse puhul vahemaa ei loe – sõprus kas on või ei ole. Ka sel korral saime tunda sõprust ja ühtsust. Vestlusringis, mida juhtis dekaan Michael Bedbur, jagasime möödunud aastate kogemusi ja avaldasime soovi jätkata. Kindlasti lähendaks suhteid veelgi see, kui mõlema praostkonna kogudused sõlmiksid omavahel sõprussuhteid. Hea on jagada nii rõõmu kui ka muret, see muudaks ka teineteise eest tehtavad eestpalved konkreetsemaks.
Tiina Võsu

Veckerhagenis

Esmaspäeval külastasime oma sõpru Veckerhagenis Hesseni liidumaal. Seal elavad Pille ja Michael Heckmann, keda tunnevad paljud Läänemaa inimesed. Pillet (endise nimega Talvar) tuntakse nii Haapsalu usuõpetuse õpetaja, pühapäevakooliõpetaja, koguduse noortepastori kui ka kirikuõpetajana ning Michaeli saksa kirikuõpetajana, kes aasta Lääne praostkonnas tööd teinud.
Veckerhagen, kus nad praegu elavad, on väike, umbes 3000 elanikuga asula Weseri jõe ääres mägede ja metsade vahel. Heckmannid võtsid meid oma armsas külalislahkes pastoraadis vastu maitsva lõunasöögiga.
Hiljem tegime läbi kauni sügislooduse väikese väljasõidu lähedalasuvasse ülikoolilinna Göttingeni, naaberliidumaale Niedersachsenisse (Alam-Saksi) ning veetsime õhtu Bad Karlshafeni veekeskuses mõnuledes.
Järgmisel hommikul pidasime Veckerhageni kirikus hommikupalvuse. Kirik on ehitatud 18. saj teisel poolel ja on ristikujuline. Reformeeritud kirikule omaselt puuduvad seal kaunistused ja maalid – kuna kõige tähtsamaks peetakse Jumala sõna, on kantsel ehitatud altari kohale.
Palvuse lõppedes võtsime kaasa õnnistussoovid ja tervitused kõigile sõpradele Eestis.
Mirjam Salumäe

Uue kogemuse võrra rikkam

Valmistasime praostkonna töötegijatega külaskäiguks ette väikese muusikaprogrammi. See oli väga huvitav kogemus koos laulda. Meie grupp koosnes koguduse vaimulikest ning muusika-, diakoonia- ja noortetöö tegijate ja koguduse juhatuse esindajatest. Koos moodustasime toreda ansambli ja meie laulud kõlasid kenasti. Kavas oli põhiliselt eesti vaimulik muusika ja rahvalaul.
31. oktoobril oli pidulik jumalateenistus, mille teemaks oli Martin ja Elisabeth. Muusikal oli sellel teenistusel väga suur osatähtsus. Mitme koguduse kooridest moodustatud ühendkooris laulis pasunakooride saatel ligi 200 lauljat. Pillimängijaid võis olla 60.
Ka lapsed esinesid suures lastekooris ja minu suureks imestuseks oli neil kavas ka tants, mis lisas üritusele natuke elevust ja andis lastele, kellel on raske paigal püsida, võimaluse liikuda. Kui lasteosa oli läbi, siis viidi lapsed oma programmi jätkama majja. Lisaks tavapärastele saksa koraalidele laulsime ühislauludes tänapäevast dþässmuusikat bändi saatel. See oli jälle uus kogemus, pealegi meeldiv.
Sellel jumalateenistusel laulsime ka oma ansambliga ühe eesti vaimuliku rahvalaulu «Oh kui õndsad…». Vaatamata sellele, et muusika hõlmas väga mitut erinevat stiili ühel jumalateenistusel, moodustas see ühe suure terviku ja sobis hästi kokku. Miski ei häirinud kuulamisel ja kaasaelamisel.
Pärast jumalateenistust oli ühine lõunasöök ning sel ajal mängis ja laulis dþässbänd, kuhu kuulusid kirikumuusikud ja mõni kirikuõpetaja. Jälgisin suure huviga, kuidas saksa kirik püha pidas. See oli suur elamus, mis annab innustust ka meie kirikus midagi uut teha!
Lia Salumäe

Ligimesearmastus tegudes

Saksamaal viibimise eelviimasel päeval külastasime diakooniaasutusi. Üheks selliseks oli Schmalkaldeni puuetega inimeste päeva- ja töökeskus, kus saab päeva veeta ja tööd teha üle saja vaimse puudega inimese. Inimesed tuuakse keskusesse kodudest ning hooldekodudest.
Keskuses on võimalik teha erinevaid töid: õmblemist, puu- ja metallitööd, elektroonikaseadmete kokkupanemist, pakkimist ja silditamist. Saksamaal on kõik firmad kohustatud võtma tööle teatud arvu puuetega inimesi või kui nad seda ei tee, siis maksma riigile teatud summa või tellima teenust vastavatest keskustest, kus puuetega inimesed töötavad.
Palka töö eest ei maksta, kuid töötajad saavad keskuses töötamise eest taskuraha ning süüa, lisaks pakutakse seal erinevaid vaba aja veetmise võimalusi. Tutvusime ka Schmalkaldeni linna abivajajatele toiduainete jagamise süsteemiga, mida seal nimetati Taffelarbeit’iks. Ettevõtmises lööb kaasa ligi 20 vabatahtlikku, kes kolmel päeval nädalas koguvad linna poodidest toiduaineid, mida nad ühel päeval sorteerivad ning igal reedel jagavad.
Samas on väike kohvik, kust saab vähese raha eest osta kohvi-teed ning kooke. Külastasime Taffelarbeit’i reedel, mil just jagati toidupakke. Õiguse toiduabile saavad väikese sissetulekuga inimesed. Koostööd tehakse ka linnavalitsusega, kes on andnud ettevõtmise jaoks ruumid. Igal reedel jagatakse inimestele 200 pakki.
Leili Mutso

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)