Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Külaskäik mehe juurde, kes paneb sõna nahka

08.02.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast
rpt_soft

Enn Jaanisoo on võtnud oma südameasjaks ja missiooniks tekitada maailma ilu juurde ning muuta ka vorm imelise sisu vääriliseks.
eRAKOGU

Sirje ja Enn Jaanisoo on Tallinna Jaani koguduse liikmed ja sellest tulenevalt on evangelist Johannes jõudnud ka perevapi peale, mille heraldik Priit Herodes neile 11 aasta eest tegi.

Tundub, et hoolega on kuulatud ka õpetaja Jaan Tammsalu kantslist ikka ja jälle öeldud nõuannet, et Jumalale ja kirikule tuleb anda parim. Sest kuidas teisiti saaks arvata, kui kummarduda Jaani kirikus uudishimulikult ja aukartusega vitriinide kohale, mis sisaldavad Enn Jaanisoo kogust pärit väärikaid nahka köidetud piibleid Eesti parimatelt nahakunstnikelt.

Nahk on lihtsalt ilus
Sõna „kunstimetseen“ kuuldes kangastuvad esmalt Päikesekuninga hingusega lossisaalid ja midagi väga euroopalikku, prantslaslikku. Seda suurem rõõm on näha, et Eesti nahakunstnikud on vähemalt millenniumist peale ka siinmail endale Enn Jaanisoo näol tõelise metseeni, julgustaja, inspireerija ja tellija saanud.
Miks ometi just nahk? „Ilus. Ma ei oska seda rohkem seletada, kui et nahk on lihtsalt ilus. See on justkui mäng. Kogumine on ka mäng. See on see, mis teeb elu elamisväärsemaks,“ ütleb bibliofiilist kunstikoguja Enn Jaanisoo oma kodus suure raamaturiiuli ees, mis mahutab endas ligi 550 nahkköidet.
See hulk ja ilu lööb tõesti tummaks, kui pärast pimedal lumisel talvehommikul telefoni teel kõlanud juhatust, et „sõida Harkujärves Üpruse kirikust mööda kuni suure ristmikuni, sealt umbes 300 meetrit vasakule ja siis keerad majade vahele ning oledki kohal“, ühes ridaelamu sektsioonis äkki nahkköidete varakamber avaneb.
Et riiulis süsteemi ja korda hoida on päris keeruline, kuna hulk köiteid käib aeg-ajalt näitustel ja koduriiulilgi tõmbavad huvilised raamatuid vaatamiseks alatihti välja, siis koostasid Enn Jaanisoo ja Eesti Nahakunstnike Liit viie aasta eest mahuka kataloogi „Enn Jaanisoo aja- ja kultuurilooliste köidete kollektsioon“ ning selle jaoks köited ka grupeeriti teemade kaupa.

Vormi ja sisu kooskõla
Nagu pealkirjastki näha, on kogu pearõhk Eesti aja- ja kultuuriloolistel raamatutel ning nende seas on arvukalt ka tõelisi rariteete, bibliofiilide unistusi. Ei maksa üldse kirjeldama hakatagi, mis tunded valdavad siis, kui uuselamurajooni kabinetis suure loomulikkusega käes hoida ja lehitseda esimest eestikeelset Piiblit aastast 1739 ja teha samal ajal silma aknaklaasile toetuvale Viiralti gravüürile.
Enn Jaanisoo teab rääkida, et piiblitele ei olegi tänapäeval lihtne köitjaid leida, sest noored ei taha ega oska enam sellist tööd ette võtta. Praegu kunstitudengeile jagatava lühikese ja projektipõhise õppeaja tõttu puudub neil ka vajalik praktika.
Keskealiste ja vanemate nahakunstnike seas siiski veel leidub oskajaid, kuid nende töö on üsna krõbeda hinnaga, alla tuhande euro ei hakka tänapäeval enam keegi Piiblit köitma ega seda nahkehistööga katma. Üleüldse on nahksete piiblitega tegelemine kallis lõbu – näiteks Eduard Taska köidetud piiblid, mis on varustatud korralike vaskpanustega, maksavad üle viie tuhande euro. Näha on olnud ka 10 000 eurot maksvat …
Kuid hinnast palju tähtsam on see, et tõepoolest on praegu Eestis olemas inimene, kes on võtnud oma südameasjaks ja missiooniks tekitada maailma ilu juurde ning muuta ka vorm imelise sisu vääriliseks. Ei jäägi muud üle, kui kirjutada alla sellele sissekandele, mis on ühena paljudest tehtud näituste raamatusse: „Aitäh, hr Jaanisoo! Teie kogu on imetlusväärne ja uskumatu, et sellise kogu loomine on meie maal võimalik. See vaimustab ja teeb ka veidi kadedaks!“
Margit Arndt-Kalju

Enn Jaanisoo
Mehaanikainsener, bibliofiil.
Sündinud 18. aprillil 1947.
Haridus: Tallinna 7. keskkool (1965), Tallinna polütehniline instituut (1973).
Töötanud tootmiskoondises Flora, rakiste katsetehases Pioneer, eksperimentaalkombinaadis Mehis, ASis Tallinngaas ja ASis Eesti Gaas.
Lisaks põhitööle tegelnud bibliofiiliaga ning kogunud vanu eesti ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Eriline huvi on olnud nahkköites Eesti aja- ja kultuuriloolised raamatud.
Tellinud Eesti nahakunstnikelt raamatute nahast autoriköiteid. Aastal 2018 on kogus üle 550 täisnahkköites raamatu.
Bibliofiilses kogus olnud piiblid, lauluraamatud jms on kingitud Tallinna Jaani kogudusele 150. aastapäevaks.
2017 EELK Tallinna Jaani koguduse teeneterist.
Esinenud näitustega alates 2011. a.
Abielus. Peres kaks poega ja kolm lapselast.

sdr_soft

Enn Jaanisoo ja Eesti parimate nahakunstnike poolt nahka köidetud piiblid, mis on huvilistele kuni märtsini näha Tallinna Jaani kirikus.
eRAKOGU

Aina huvitavamaks läheb! Piiblinäitused Tallinna Jaani kirikus

280 aasta eest ilmus esimene eestikeelne Piibel.
200 aastat hiljem ehk 1939. aastal andis kirjastusühisus Loodus välja suureformaadilise Piibli, mis kannab õigustatult Suure Piibli nime ja mida kutsutakse selles leiduvate Gustave Doré illustratsioonide tõttu ka Doré Piibliks.
16 sellest ajast pärit ja nüüd Eesti parimate nahakunstnike poolt nahka köidetud piiblit on huvilistele kuni märtsini näha Tallinna Jaani kirikus. Pärast seda tuleb seal õige pea järgmine näitus, sest piiblite kinkijal Enn Jaanisool on eksponeerimisideid ja -materjali veel väga palju. Erilist põnevust lubab ta järgmiseks advendiajaks, kui rahva ette jõuab esmakordselt kaks Uue Testamendi pildirohket nahkköidet, mis praegu on alles köitmisel.
Enn Jaanisoo: „Selle 1700. aastal Hollandis Amsterdamis esimest korda avaldatud – hiljem anti neid seal veel mitu korda välja – Uue Testamendi kahte köidet andis välja Pierre Mortier’ kirjastus (kirjutatud on küll Library). Vana Testamenti minu teada selles komplektis ei olegi olemas.
Kokku on mõlemas prantsuskeelses meie Suurest Piiblist suuremas köites 400 gravüüri. Samuti on mõlemas köites Piibli süžeega seotud kaardid. Pildid on kõik originaaltõmmised – ilmselt vaskplaatidelt. Võrdluseks: Julius Schnorr von Carolsfeldi 1860. aastal välja antud „Piibli piltides“ on 240 illustratsiooni ja Suures Piiblis on Gustave Doré pilte 227. Koostanud David Martin (1639–1721). Graveerijad: Gilliam van der Gouwen, Jacobus Baptist, Abraham de Blois, Joseph Mulder. Piltide ülddisain (ja ilmselt ka valik): Jan Goeree. Tiitli vinjett: Ottmar Elliger.
Mina sain need köited umbes nelja aasta eest ühelt tuttavalt antikvaarilt. Need olid ilma kaanteta ja vajasid restaureerimist. Mõned lehed olid eesotsast ka puudu. Mul üks sõber oskab internetist hästi asju otsida ja saime sel moel Paul Getty Instituudi raamatukogust õiged pildid kätte. Seepeale tellis Zelluloosi paberipoe omanik Peeter Maksing Saksamaalt paberit – seal on veel selliseid vabrikuid, kes toodavad vanaaegset kaltsupaberit.
Näidiste järgi saimegi paberi ja puudu olnud lehed näevad nüüd välja nii, et vahet praktiliselt ei olegi. Restaureeriti Eesti Rahvusraamatukogus ja köited on praegu seal köitmisel. Tuleb must nahk koos ilusate klišeedega tehtud kaunistustega. Sellest saab väga ilus asi ja selle ma panen järgmise advendi ajal kirikusse vaatamiseks välja.“
Margit Arndt-Kalju

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)