Esileht » Arvamused » Arvamus »

Külas Õnnelikel inimestel

14.01.2004 | | Rubriik: Arvamus

Olen nüüdseks kehalises mõttes reisilt tagasi Eestimaal.
Käisin eile Linnateatri saunas, istusin laval ja vaatasin läbi tumeda klaasukse basseinis hullavaid ja naerda lõkerdavaid Rain Simmuli poegi. Mõtlesin, miks ma ise enam nõnda vahetult oma rõõmu ei väljenda nagu need lapsed. Kuhu on see kadunud? Koduteatrisse eelnevalt sisenedes kahtlustasin, et midagi on majas halvasti, kas keegi on haige või siis isegi … Aga ei. Meenus, et kaks kuud tagasi lahkusin siit sama mornilt ja rusutult, sest «elu on ju nii raske ja keegi mind ei mõista».
Õnnelikud omal moel
Ja juba avaneski mälestuste kerge kardin. Olin tagasi Nepaalis, India kõrbetes, Kashmiiris, Pakistanis. Kõikjal minu ümber on säravad silmad ja rõõmus naer. Purpursetes kangastes lapselikult õnnelikud mungad – igavesed lapsed. Aga enne, kui ma upun oma mõtete virr-varri, tahan öelda paar sõna Rolling Estonians meeskonna kohta. Nii, kui ma neid Delhis kohtasin – Raidot, Tiitu ja Toonartit – sain aru, et olen sattunud õnnelike inimeste sekka.
Kõik nad on õnnelikud omal moel, kõik nad ajavad sel pikal reisil mingit oma asja ja tundub, et tulemuslikult. Raido Rüütel (hämmastava huumorisoonega mees) nagu lepitaks erinevaid jumalaid omavahel ja püüab saada juurde hingejõudu sealt, kust seda võtta on.
Tiit Pruuli, kes oma noore ea kohta teab liiga palju maailma asjandustest, püüab seda mosaiiki enda jaoks selgemaks laduda ja kõiges selles mingit süsteemi luua, ta tahaks nagu millestki aru saada, et kuidas see kõik toimib, kuidas see töötab. Tiit on ebamehelikult hoolitsev oma kaaslaste suhtes. Töö hulk, mida Tiit sellel reisil teeb, on minu mõistes tappev.
Kulgemine punktist punkti
Toonart Rääsk on isegi nagu kõige õnnelikum. Ta saab aru, et sobib absoluutselt igasse maailma punkti. Minule tundub, et kui Raido ja Tiit on tulnud siia midagi saama, siis Toonart tahaks rohkem anda. Igast tema suhtlusest juhusliku möödakäijaga on sündinud maailma palju rõõmu juurde.
Ja veel üks asi, millele ma polnud eelnevalt mõelnud: see meeletu öömajade otsimine – poolteist aastat igal õhtul uues kohas otsida magamisaset ööseks, kaubelda hotellipidajatega, nõuda linu ja sooja vett, otsida söömakohti, lugeda menüüsid ja olla enamasti üllatunud selle üle, mida sulle lõpuks tuuakse.
Ja veel üks asi, millele ma polnud eelnevalt mõelnud: et tegemist on rallisõitjatega. Meie kulgemised punktist punkti, olgu kitsastel mägiteedel või hullumeelsetes linnades, ei olnud lihtsalt automatk, vaid kiiruskatsed. Minu jaoks vähemalt. Raido ja Toonarti armastus möödasõitude suhtes oli imeteldav. Samas ei ole ma aga usaldanud kunagi ühtki juhti rohkem kui neid mehi. Tiit tundub mulle mehena, kellel ei peaks üldse lube olema (võib-olla pika habeme pärast), aga sõitis samuti nagu teised hullud. Riigipiiridel tuleb vaid selgeks teha, kas on vasak- või parempoolne liiklus ja läheb lahti.
Suurem kui enese mure
Millegipärast läheb mõte sellele reisile mõeldes vägisi «õnne» mõiste juurde. Ju meil on siin elus ajada palju asju. Aga kindlasti üks tähtsaim neist on tabada õnne. Ma ei ütle nimelt «õnne otsida», sest arvan, et õnn on kohal, ta on sinu juures, sa pead ta ära tundma, vastu võtma, leppima.
Jälgisin sealseid inimesi, nende suhtumist meisse, võõrastesse, nende omavahelist suhtlemist ja sain korraks millelegi pihta. Seda on raske seletada. Sa oled õnnelik siis, kui sa armastad teisi inimesi. Kui teise mure on sulle suurem kui su enese mure. Kui naabri rõõm on sulle suurem kui su enese rõõm. See on lõpptulemus, aga ma ei tea teed selleni. Tundub, et see on eestlasele võimatu. Mingi tohutu auk on meie mõtlemises.
Nepaalis küsis üks mees tänavalt minu käest: «How are you?» Vastasin nalja pärast, et bad, very bad. Küsija kahvatas, vedas mind pea jõuga oma uksest sisse, pakkus teed ja kutsus naabrid kohale. Kõik olid väga murelikud. Püüdsin seletada, et see oli minu halb nali, aga seda ei usutud. Kuidagi sain sealt ikka välja.
Pühadest asjadest
Uurisin paaril korral, mis on ida inimese jaoks valge inimese mentaliteet ja sain umbes üheseid vastuseid: valgele inimesele ei ole miski püha ja valge inimene mõtleb peamiselt endale. Me ei saa seda eitada. Kui mõtlen, mis on mulle, keskmisele inimesele, püha, siis ei kuulu sinna minu esivanemate mälestus kaugemale emast- isast, Jeesuse ülestõusmine, ja nii kohutav kui see ka ei ole, ei saa ma ka oma riiki nii armastada, nagu ma tahaks.
Me oskame kõik muuta palaganiks. Kui lootusetu näib Kashmiiris nende lootus taastada oma riik, või Tiibetis. Meil see on ja mis toimub. Laat. Turg. Vabandust. See tuleb sellest, et unustame ära pühad asjad ja mõtleme liialt endale. Aga kes teab, võib-olla oleme tänu sellele olemas.
Nägin väga vaeseid piirkondi, kus ei ole elektrit, kus inimesed ei ole kunagi hoidnud peos raha, kus süüakse seda, mida ise kasvatad ja selle nimel tehakse väga palju tööd. Aga ma ei näinud seal murest vaevatud väsinud nägusid. Nägin elurõõmu, elutahet, nägin loodusega kooselamist. Ma ei näinud ühtegi kurja koera, kuigi koeri oli seal tohutult – kõik on harmooniline.
Need inimesed ei lase maailma õhku. Seal oli piisavalt puid, et teha meie mõistes korralik lõke, aga nägin kümneid ja kümneid lõkkeid põllu ääres lõuna valmistamiseks, mis koosnesid mitte rohkem kui kolmest hõõguvast käbist. Need inimesed teavad midagi, mida meie ei tea või ei mäleta.
Ähmase lootuse usk
Aga seal kuskil on ka linnad. Ja linnas ei ole see õnn enam nii vahetu. Inimesed on juba katkisemad. Ei leitud linnast seda, mida mindi sinna otsima. Jäeti maha oma maatükk ja vahetati see ähmase lootuse vastu, aga ilma maata ei ole ka toitu ja sa pead hakkama tegema töid, mis sulle ei meeldi ja nii lähed sa katki. Hakkad valetama.
Väga tahaks seda linna ja maa juttu kuidagi Eesti konteksti haakida, aga raske on. Kes elab maal, ei pea tahtma elada nagu linnas. Kes elab maal, peab rohkem vaeva nägema, aga armastus on seda väärt. Hea uni õhtul on seda väärt. Öine vaikus on seda väärt.
Maa on maa, linn on linn. Kes on valinud linna, on valinud raskema tee õnne poole. Linnas tegeldakse rohkem valeväärtustega. Kahjuks on see valdavaks saanud ja on tekkinud usk, et need ongi pärisväärtused. Taevaväravas ei küsita sinult, kas ajasid ka suuri rikkusi kokku ja kas muutsid oma elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks.
Kui mina oleksin jumal, siis küsiksin, kas märkasid igal kevadel mu sinililli, kas said aru, milleks need mõeldud olid; kas olid ka hea teiste inimeste vastu, et neil oleks võimalik sind armastada.
Reisikiri kisub kiiva, aga sellised mõtted on hetkel peas ja paremaid ei ole võtta. Igal juhul tervitan teid, mu veerevad sõbrad ja tänan, et mind mängu võtsite.
Jaan Tätte
28. detsembril 2003 Kalamajas
—————————-
Veerevate eestlaste reisist lähemalt www.rollingestonians.ee
Veerevate eestlaste automatk, mis algas 22. juunil 2002. aastal lõpeb kava kohaselt 22. jaanuaril, mil jõutakse maailmarännult tagasi Eestisse.

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)