Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Külalislahkus saksa moodi

29.09.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Läänlased veetsid septembri alguses
nädalavahetuse Veckerhageni koguduses Saksamaal.

Sõnadega «Issand on minuga, ei ma karda…»
(Ps 118:6) alustas Ridala pastor, Soome misjonär Kari Tynkkynen oma jutlust
pidulikul jumalateenistusel Saksamaal Veckerhagenis 2. septembril. Kohalik
kogudus oli külla kutsunud üle 40 läänlase: Haapsalu toomansambli, Martna
koguduse laulukoori, Ridala valla Haeska külaseltsi rahvatantsijad, et koos
kaks päeva kogudusepidu pidada. Ettevõtmise hingeks oli abielupaar Heckmannid.

Michael Heckmann teenis Lääne praostkonnas
aasta Haapsalu, Martna ja Ridala kogudust, õppides ära eesti keele ja
tugevdades eestlaste kirikulaulu oma virtuoosliku orelimängu ja võimsa
lauluhäälega. Pille Heckmann-Talvar, samuti kirikuõpetaja, on aidanud neid
sidemeid Läänemaa ja Saksamaa vahel luua ja hoida, nii et esimene reis
Veckerhagenisse sai siit poolt teoks juba 2004. aastal.

Seekordne külaskäik oli senistest
suurejoonelisim ja rohkearvulisim. Kontsert-jumalateenistusel tuli Saksamaa
esiettekandele Sirje Kaasiku «Missa», musitseeris eesti-saksa ansambel Lingua
Animata Michael Heckmanni juhendamisel. Pühapäeval saime kuulda Veckerhageni
kirikukoori ja Reinhardshageni puhkpilliorkestrit. Ürituse kaalukust selles
väikeses saksa linnakeses rõhutasid oma kõnedes kohalik linnapea ja
kirikujuhid.

Nii suure hulga külaliste majutamine,
kostitamine ja ekskursioonide korraldamine lõi põhjalikult segi kohalike
tavalise elurütmi ja tekitas vastuvõtjate seas ärevust. Kõik eestlased olid
majutatud peredesse ning kuigi omavahelist suhtlemist kippus vahel segama nõrk
keeleoskus, saime osa südamlikust külalislahkusest ning aimu saksa
korraarmastusest ja distsipliinist. Kadusid isegi meile omane põhjamaine
suletus ja tavapärane vaikne olek, vanemate prouade kondivalust rääkimata.

Berliini lennujaama tuli meile
Veckerhagenist buss vastu ja sõit kestis umbes 5 tundi. Hilisõhtul saabudes
võttis meid vastu tuledes kogudusemaja, hommikul kell 4.30 lahkudes oli kiriku
ümbrus täis saatjaid ning inimesi tuli ärasõiduks bussi ajada.

Usun, et kogesime Jumala imelist armu, mis
tegi hingeliselt rikkamaks nii meid kui meie võõrustajaid. Vaimu vägi, millega
Jumal palvetele vastab ja mis ületab keelte, riikide ja rahvuste piirid, on
kogemus, mis meie usuteed rikastab.

Kui mõelda, mis seal oli ja mida meil ei
ole, siis tuleb silme ette pühapäevahommikune vaikne linnake, kus kõik tänavad
on täis kirikusse tõttavaid peresid.

Mäletate perestroika-aegset ülimenukat
filmi «Patukahetsus», kus eideke küsib: «Kas see tee viib kiriku juurde?» Miks
me siis 15 aasta jooksul siin Eestimaal ikka veel seda teed üles leidnud ei
ole?

Heli Reichardt,

Ridala koguduse jutlustaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)