Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kujutluspildist loobumise hind

08.06.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Läti kiriku sinodi äsjane lõplik otsus naiste mitteordineerimisest ei tekitanud minus enam mingeid erilisi emotsioone. Eks ole meie lõunanaabrid ennegi teinud kardinaalseid otsuseid, mis tulevikuperspektiivi arvestades erilist kindlustunnet ei sisenda: kasvõi näiteks kohustusliku ajateenistuse kaotamine, millel on just väikeriikide kaitsevõimes väga oluline roll.
Eestis on heitlustest hoolimata kummalisel kombel säilinud mõlemad praktikad, justkui eristudes jälle Balti riikidest ning sulandudes pigem Lääne-Euroopa ja Põhjamaade seltskonda, mis vahel tundubki kuidagi meile omasem.
Küllap juba seepärast ei tekita minus enam mingeid erilisi emotsioone mõni spetsiifiline teema, mis veel 10 või enam aastat tagasi mu lühikese süütenööri särinal süütas. Pigem on hea meel, et eestlane on ikka üks tark isend vähemalt rahvana: alalhoidlik, ettepoole vaatav ning lojaalne, mida mõnes olukorras võidakse lausa sallimatuseks tituleerida.
Pole mingi imelugu ega uus avastus see, et meie maailm algab väikestest asjadest. Vastakad tunded ning otsused saavad samuti alguse millestki pealtnäha tühisest või mingi autoriteedi hoiakust. Inimesed üksikuna moodustavad koguduse, kogudused kiriku ja kirik kannab edasi sõnumit ning vaimsust, mida see kirju kamp isekeskis kokku on vaaritanud.
Kõige raskem vist ongi heidelda sellel tasandil, kus ei saa veel kasutada mõisteid «rahvas», «kirik», «eestlased», vaid kus tuleb kasutada sõna «indiviid». Sest see tasand on kõige olulisem ning loob pinnase millekski suuremaks.
Indiviidid vajavad õpetajat, vajavad karjast, sest inimindiviid on karjaloom. Meil on oma karjasele mingid ootused: me kujutame teda endale mingisugusena ette, omistame talle mingeid loomuomadusi, füüsilisi omadusi, ealisi ja soolisi omadusi – me loome temast endale kindla ettekujutuse, nõnda nagu loome Jumalast endale mingi kindla ettekujutuse.
Jumalas pettume peamiselt siis, kui ta ei hinga meie elus sellises rütmis, nagu tahaksime. Karjases pettume aga siis, kui ta ei kanna selliseid riideid, ei kõnele sellise häälega, ei ole sellest soost või kui tal puuduvad sellised isiksuseomadused, millest unistanud oleme. Või kui tal puudub midagi, mis eelmisel karjasel oli, või kui tal isegi on see, mis eelmisel karjasel oli, aga ei kattu üks ühele.
Pettuda on lihtne ja võrrelda on lihtne. Tean omast käest tunnet, mis tähendab olla «mitte see, kes oli eelmine», ja teha «mitte seda, mida tegi eelmine». See pole hea tunne, aga see on sageli paratamatu. Ja sellega tegelikult harjub. Enamgi veel – see kasvatab sind inimesena ja isiksusena, muudab tugevamaks ning enesekindlamaks, vahel lausa arrogantseks ning ükskõikseks, sest teisiti lihtsalt ei jää ellu. Ent eks see kõik olegi kasvamise osa.
Pettuda on lihtne ja enamasti on pettumise põhjused nii masendavalt tühised. Puhtalt enda kujutluspildist loobumine on juba nii raske, et paneb teinekord lausa nutma. Ent kui süveneda millessegi globaalsemalt, siis võib parimal juhul mõista, et kõik meie loodud piirid on enamasti vaid iseenda vangistamine. Nii pole ka meie karjane kindlasti see, kelle isik loob meile vale maailma või vaimsuse – seda valet maailma või vaimsust loome ikka meie ise. Siit algabki kõik see, mis annab pinnase suurematele otsustele ja millise maailma enda ümber maname.
Lihtsa koguduseliikmena tahan toetada oma õpetajat hoolimata tema parameetritest ja sellest, et ta pole see, kes oli eelmine karjane. Ma tegelikult ei tahagi, et ta püüaks olla see, kes oli eelmine – see oleks võlts ja mõttetu. Ma tahan, et ta oleks tema ise, ja soovin, et keegi seda talle ette ei heidaks, et ta on just täpselt see, kes ta on.
Lammutada on lihtne, keelata on lihtne, vastu töötada on lihtne. Samuti on lihtne tuima järjekindlusega taguda mingit oma filosoofilist rauda, millel samas puudub praktiline ning jätkusuutlik väärtus. Tegelikult, kui pisutki püüda, on samamoodi väga lihtne mõelda oma mugavalt juurdunud raamidest väljapoole ning mõista sedagi, et peale minu isikliku maitse on veel palju muid väärtusi – kasvõi koos kasvamine, koos püsimine, koos teenimine.
Usun, et alalhoidlikult ning samas avatult mõeldes jäämegi eestlastena veel pikalt kestma – koguduse, kiriku, rahva, riigina. Oluline on mõista, et sellest, kuidas mina mõtlen, mida mina tunnen ning mismoodi neid tundeid endast välja kiirgan, algabki meie maailm siin, algab meie ühiste väärtuste tugevdamine. Ja see, mida mõtlevad või otsustavad lätlased, jäägugi nende endi vabaduseks ning õiguseks.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)