Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kuivõrd teoloogiline haridus toetab teie kirjanduslikku tegevust?

12.10.2022 | | Rubriik: Arvamus

Kristina Viin, luuletaja ja kunstnik: Juba Marju Lepajõe on tähele pannud ja imestanud, et teoloogiatudengite seas leidub ohtralt luuletajaid. Eks nii teoloogia kui ilukirjandus ju püüa leida vastuseid ajatutele ja suurtele küsimustele ning mõlemad kätkevad endas poeesiat, püüdu kajastada sõnadetagust hoomamatut reaalsust. On vist arvatud ka, et pärast muusikat olevat just luule see teine meedium, mis on Jumalale kõige lähemal, vahetu kanaldus. 

Pärast Tartu ülikooli astumist on minu silmaring kindlasti kõvasti laienenud ja maailmavaade küllastunud ideedest. See oli ka minu eesmärk – esmalt luua sidus arusaam ajaloost, filosoofiast, religioonidest ja teoloogiast ning teiseks jõuda suure ringiga sealt kaugelt põhjamudast loomingu, kunsti ja kirjanduse juurde tagasi. Loomulikult on teoloogia kajastunud minu maalides ja tekstides, aga siiski tunnen, et alles kompan ja olen poolel teel, jõudmaks elava sümbioosi või sünergiani. Minu teise luulekogu pealkiri on „Isepüüdleja“, seda sõna teiste seas seletas Lepajõe vanakreeka loengus. Minu tekstis „Luuletajad jalgratastel“ on kirjas näiteks nii:

„… „ἔνθεος“ ütleb tark,

inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab

mis ongi olemine jumalas

„αὐτόματος“ ütleb tark,

kõige puhtam automaat on Jumal, ‘isepüüdleja’

või jumalik inimene,

kelles hingus on iseenesest

metsas, nurme kohal, lompides,

silmipidi soos“

Varsti ilmub kolmas luulekogu ning seal on teoloogiat ja religioosseid mõtisklusi rohkemgi. Kaastöid olen teinud Eesti Kirikule pildipalvete näol ning oma mõtisklusi olen avaldanud arvamuslugudes näiteks nii ajakirjas Kirik & Teoloogia kui ka Postimehes. Maalikunstis alles otsin õiget stiili, kuidas religioosset tunnetust edasi anda, aga mingi maagilis-realistlik joon on neis kindlasti olemas. Samamoodi on ilukirjanduses, alles pigem loodan, püüan katsetada nende teadmiste ja tunnetusega, mille olen koolist saanud. Kindlasti eeskätt ülikoolist saadud haritus, kultuuride ja keelte tundmine annab ühtekokku tugeva põhja loominguliseks tegevuseks, siin ei ole küsimustki. Ning oskus näha ja luua seoseid, nende pinnalt midagi uut genereerida. 

Carolina Pihelgas, luuletaja, tõlkija, toimetaja:

Igasugune haridus toetab kirjanduslikku tegevust, kuigi formaalne haridus ei ole tingimata eeldus kirjutamisele. Lugemis- ja kirjutamisoskust saab omandada ka lihtsalt raamatuid lugedes. Ma ei pea end ammugi usuteadlaseks, aga samas oli usuteaduskonnas õppimine igatipidi avardav kogemus. Konkreetsetest teadmistest tähtsam oli ehk allikakriitiliste oskuste omandamine; samuti õppisin keeli – kreeka keelest olen hiljem ka tõlkinud pisut. Samuti olid tähtsad teaduskonna õppejõud isiklike eeskujudena – nende süvenemisvõime, eruditsioon ja hoiakud innustasid toona väga ja teevad seda tegelikult siiamaani.  

Meelis Friedenthal, Tartu ülikooli mõtteloo kaasprofessor ja kirjanik:

Igasugune kogemus mõjutab kirjutamist, esiteks alateadlikult, aga mõnikord ka teadlikult. Seega mõjutab teoloogiastuudium, täpsemalt selline, milline see oli Tartu ülikoolis 90ndate alguses, mind muidugi. Stuudium, õpetajad ja aeg olid lihtsalt suurepärased. Kuid kas need ka toetavad? Võib-olla mitte alati nii, et hoiavad kirjutamist püsti, kuigi ka seda tuleb ette, aga pigem nii, et õpitu pakub toetuspunkti, millest tõukuda. Kuidagi on nii sattunud, et suurem osa teemadest, millest olen kirjutanud, on kuidagi seotud minu praeguste uurimisteemadega ülikoolis ja raamatukogus – ja need on kindlasti teoloogiastuudiumi tagajärg.

Teemad:

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)