Kuidas tõlgendada pühakirja?

Minu hiljutine artikkel «Teadus allugu usule!» (EK nr 18, 14. aprill) on üles äratanud teadlaste kartmatud hääled.
Nad soovitavad eemalduda iganenud piibliseletustest, panustades tõlgenduse teaduslikkusele ning ajakohasusele, mis ainsana kõnetavat nüüdisaegset inimest eksistentsiaalselt. Kiriklikult positsioonilt lisanduvad siia aga tingimused, mida teadus ei saa alati aktsepteerida ja mida kirik peab hoolimata teadusest aktsepteerima – et on olemas ilmutus, mis tuleb väljastpoolt ega allu seega lõplikult inimlikule kontrollile. Üritan kirjeldada uuendusi võimaldavat piiblieksegeesi, lähtudes kiriklikust seisukohast.

Keskendumine tekstile
Iseenesest pole uuendustaotlus uus. Seda põhimõtet väljendab ka keskajaks väljakujunenud nn neljakordne piibliseletus. Sõnasõnalisele (grammatilis-ajaloolisele) tähendusele lisandub seal allegooriline (eksistentsiaalne) tõlgendus, sellele omakorda moraalne (eetiline) tasand ja viimaks n-ö anagoogiline (transtsendeeriv) ehk uusi tunnetusi otsiv tõlgendamine. Selgelt eristuvad siin ka primaarne (tekst) ja sekundaarne (tõlgendused) tasand – tekstist kaugemale minevad piiblitõlgendused võimaldavadki ajaga kaasaskäigu. Oluline on, et nelja tasandi suhe jääks tasakaalu kiriklikus tõlgenduses – personaalselt hindavad ühed ikka rohkem usu faktilist külge, teised eksistentsiaalset sisu, kolmandad näevad põhirõhku eetikas, neljandad püstitavad uusi hüpoteese jne, ilma et tõrjutaks välja teisi.
Probleemid algasid aga sellega, et sekundaarsete tõlgenduste kuhi varjutas primaarse tasandi. Seepärast toonitas Martin Luther varasemast rohkemgi, et piiblitõlgenduses peab valitsema tekst, üritades pühakirja alusel puhastada kirikut kõigist ajaloos kujunenud liialdustest, mis protestantluse arvates on iseloomulik katoliiklusele. Keskendumine tekstile sai omaseks ka protestantlikust teoloogiast väljakasvanud piibliteadusele, kus on aja jooksul välja töötatud eri aspekte arvestavad eksegeesi- ja hermeneutikaprintsiibid.
Piibliteksti esiletõstmises peitub aga ka oht – juhul kui selle esimust mõistetakse formaalselt. Kuna teksti kui sellise tõlgendusvõimalusi on palju, siis avab see ukse erinevatele tõlgendusviisidele, mis tõstavad endid otsustajana tekstist kõrgemale. Ses suhtes on näilised vastandid – piibliusklikud ja piibliteadlased – mõnikord üllatavalt sarnased: esimesed loovad Piibli alusel eriskummalisi sekte, teised hüpoteetilisi teooriaid, mis põhinevad vahel ainult autori isiklikel oletustel ja eelistustel. Viimaks öeldakse, et kõik olevatki ainult tõlgendused, mistõttu eksivat need, kelle arvates on võimalik piiblilugemine n-ö ilma tõlgenduseta.

Tõlgendus on katse luua uut teavet
On ütlematagi selge, et «ilma tõlgenduseta» ei saa üldse midagi kogeda – iga kogemus on juba ise tõlgendus, olles sõltuv meie tunnetusvõimest. Kuid on olemas primaarsed ja sekundaarsed tõlgendusastmed – tõlgenduseks täistähenduses on alles see, mis luuakse vahetust kogemusastmest kaugemale minnes. Nii nagu ütleb Toomas Karjahärm oma ajaloolase käsiraamatus: «Tõlgendus on katse luua uut teavet, pannes vaadeldav ja kirjeldatav objekt suhtesse millegi muuga ja iseloomustades teda väljaspool seda, mis sisaldub kirjelduses» (lk 236).
Nii on talitatud ka uusaegses piiblieksegeesis, otsides primaar­sete ja sekundaarsete tasandite ümbersuhestamise kaudu senistest erinevaid tulemusi. Selle tagajärjeks on, et tekstile kuuluva primaarse positsiooni on sisse võtnud mõni tõlgendustest, tõrjudes teksti sekundaarseks. Nii näiteks seadis Adolf von Harnack oma kultuurprotestantismis keskmesse hoopis moraalse tasandi, Rudolf Bultmanni nn demütologiseerimisprogramm jätab aga Piibli tõlgendamisel otsustavaks selle eksistentsiaal­se sisu. Viimase aja uuenduskatsed (poliitiline, feministlik jm eksegees) lähevad piiblitekstidest hoopiski kaugemale.
Nii suured kaasaegsete ideoloogiate alusel tehtud muudatused kutsuvad aga esile protesti, mis tekib ikka seal, kus surutakse peale väljast pärit mängureegleid. Kuna protesteerijad osutavad pühakirjale kui kristliku usu alusele ja kirikuhoone vundamendile, on neid hakatud nimetama fundamentalistideks. See on ilmne liialdus: fundamentalismi huvitab üksnes vundament, mitte hoone – nii talitavad biblitsistid (äärmuslikud kalvinistid jt), kes peavad dialoogi ainult piiblitekstiga, põlates kõike «kiriklikku» jne. Kutsumist kiriku aluste juurde, mis kannavad hoonet (Ef 2:20jj, 1Kr 3:5–17), võib võrrelda luterlaste kutsega allikate juurde, kust lähtub jõgi.

Piibel väljendab kiriku usku
Seega tuleks kiriklikult seisukohalt väärtustada neljakordset piibliseletust, tõlgendades tekste eksistentsiaalselt, moraalselt ja uuendavalt, ent jättes otsustajaks teksti ajaloolis-grammatilise külje, millest lähtudes ongi Piiblit nähtud ainsa normi ja mõõduna kõigele muule. Piibel on tekkinud kirikus ja väljendab kiriku usku, seepärast tuleb tema mõistmiseks ka jälgida, mida n-ö kõikjal ja alati on usutud. Vastasel korral hakatakse peagi levitama teooriaid, mida kirikus «kunagi ega kusagil» pole usutud. Seeläbi muutub aga – piltlikult väljendades – stsenaarium ja koos stsenaariumiga kogu etendus, mis pole lubatav ilmutuse positsioonilt.
Ilmselt leidub teolooge, kes allumist kiriklikule eksegeesile orjusena tunnevad (samal ajal ei tunne nad orjusena allumist riigiseadustele ega teadusbürokraatia rigorismile). Moodsa maailma tõmbetuule ees nad hirmu ei tunne ega soovi selle vastu seada tõkkeid, nagu talitas kirik muiste gnostikute vastu. Primaarseks teeksid nad pigemini kaasaegse inimkogemusega seotud eksistentsiaalse lähenemise, mis ainsana kõnetavat nüüdisaegset inimest.
Nende ridade kirjutaja aga arvab, et viimaks lakkab eksistentsiaalne kõnetaminegi, kui enam ei usuta, mida piiblitekst faktiliselt ütleb, ega joonduta selle järgi. «Eksistentsialistlik kristlus» on ainult vaheastmeks üleminekul uskmatusse või mõnesse muusse usundivormi.

Arne Hiob,
teoloogiadoktor