Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuidas sündis „Püha öö“?

20.12.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Püha öö. Repro Pildi on teinud jalaga maaliv Meelis Luks

Oli jõululaupäev aastal 1818. Austria Alpides asuvas Oberndorfi külas istus noor preester oma töötoas ja luges Piiblit, et valmistuda püha jõuluöö missaks. Ta luges üha uuesti karjaseist, kes väljal olles said kuulda ingli sõnumit: „Teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!“
Samal ajal koputati uksele ja sisse astus suurrätti mässitud vana maanaine, kes jutustas, et päeval oli ühte noorde peresse sündinud laps ja vanemad olid nüüd saatnud teda paluma, et preester tuleks lapsukest õnnistama, et ta elama jääks ja tal elus hästi läheks.
Kui preester jõudis üleval mäerinnakul asuvasse kehvalt valgustatud viletsasse majja, kus noor ema õnnelikult naeratades oma lihtsal asemel lebas, magav lapsuke kõrval, sai ta sügavalt liigutatud. Kamber ei meenutanud küll millegagi Petlemma lauta ega voodi sõime, kuid õnnelik ema ja rahulikult uinuv laps tõid meelde äsja loetud jõuluevangeeliumi sõnad: „Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.“
Läbi kauni talvise looduse külla tagasi minnes kuulis preester, kuidas ümberkaudsete külade kirikukellad helisema hakkasid, kuulutades jõuluõhtu saabumist. Justkui iseenesest hakkasid kõrvus helisema sõnad: „Vaikne öö, püha öö.“
Istudes pärast õhtust jumalateenistust taas oma kirjutuslaua taga, püüdis ta paberile panna kõik kogetu; mõtted võtsid kuju ja sõnad leidsid riimi ning varahommikul võis koguduse õpetaja ulatada oma organistile kuuesalmilise luuletuse palvega leida sellele sobiv meloodia. Seegi sündis imeliselt kiiresti ja jõulujumalateenistusel astusid nad koos koguduse ette, et laulda kitarri saatel:
Stille Nacht, heilige Nacht!
Alles schläft, einsam wacht
nur das traute, hoch-heilige Paar.
Holder Knabe im lokkigen Haar,
schlaf in himmlischer Ruh,
schlaf in himmlischer Ruh!
Selline on üks neist lugematuist legendidest, mis on tekkinud maailma kõige tuntuma ja ehk ka kõige kaunima jõululaulu sünniloo kohta. On ju „Püha öö“ laul, mida ühevõrra suure vaimustuse ja hingestatud kaasaelamisega laulavad nii kuulsaimad solistid, parimad koorid kui kirikutäis rahvast, aga ka väikesed lapsed, väsinud vanakesed või oma kongi üksindusse unustatud vang. On võimatu ette kujutada laulu, mis jõulude pühalikkust, puhtust, rahu ja rõõmu veel haaravamalt edasi annaks; samuti on võimatu kujutada jõulusid ette ilma lauluta „Püha öö“.
See noor katoliku preester oli Joseph Mohr (1792–1848) ning tema sõber ja töökaaslane oli Franz Gruber (1787–1863). Ei olnud Mohr suur luuletaja ega Gruber suur muusikameister, kuid jumaliku inspiratsiooni läbi on nad inimkonnale andnud midagi nii suurt ja väärtuslikku, mis nende nimed alal hoiab kristliku kuulutuse parimate vahendajate austavas reas.
Püha Nikolai kirikut, kus „Püha öö“ esmakordselt kõlas, ei ole enam. See lammutati 1906. aastal. Kuid samale kohale püstitati 1937. a väike kabel, mis on kujunenud otsekui palverännakute paigaks ja seda on külastanud paljud kuulsused maailma eri paikadest. Gruberi-Mohri ehk Püha öö kabeli külalisteraamatus on üks selline sissekanne: „Ärgu ununegu, et see laul on Austria tohutult suur kingitus maailmale, mitte ainut sinule ja minule, vaid tõesti kogu maailmale. Kas on mingi muu maa andnud midagi sellega võrdset?“
Täna möödub täpselt 170 aastat laulu „Püha öö“ sünnist. Nii nagu selle laulu tekkeloo ümber on kujunenud mitmeid legende, nii on legendid saatmas seda imelist laulu ka tema teekonnal maailma armastatuimate jõululaulude hulka. Mõneks aastakümneks jäid autorite nimed varju ja laul ise liikus ringi Zillerthali rahvalaulu ja „Taevaliku laulu“ nime all, kuni ta jõudis Saksi kuninga lossi ja sealt 1832. a jõulude järel laiema avalikkuse ette.
Kui 1854. a Berliini kuninglik orkester selle laulu vastu huvi tundma hakkas, paluti Salzburgist andmeid autorite kohta. 30. detsembril 1854. a saatis Franz Gruber, kes sel ajal tegutses Halleini linnakoguduse organistina, kirja Berliini. Selles tegi ta teatavaks imepärase laulu imelise sünniloo, kust ühtlasi selgub, et Joseph Mohr oli kuni oma elu lõpuni väga armastatud ja austatud oma koguduste keskel, kuid nii vaene, et teda maeti ühiskonna kulul.
Millal ja millistel motiividel „Püha öö“ Eestisse jõudis, ei ole võimalik päris täpselt öelda. Küll aga on olemas 100-aastane väike jõululaulik pealkirjaga „Jõulu-Ingel ehk Armsad laulud Jeesuse sündimisest. Jõulu kingituseks. Tallinnas, 1888. Trükitud Eestimaa sinodi kirjadega“. Selles on 2-salmiline laul „Waikne öö, õnnistud öö!“.
Laulu sõnastus on üldiselt väga lähedane praegusele, kuigi peab siinjuures nentima, et see lihtne ja liigutav laul on aastakümnete keskel pidevalt muutnud oma eestikeelset kuju ja mitmed väikeste erinevustega tõlkevariandid esinevad kõrvuti kuni tänase päevani. Siiski ei peaks see takistama kedagi lauluga ühinemast.
Ka tänapäeva inimene vajab oma elu keskele neid hetki, kus ta peatub, et otsida tähte, mis meid Hommikumaa tarkade kombel Jeesuse juurde Petlemma juhataks. Selliseil hetkil on laulul „Püha öö“ meile ütelda palju südamlikke ja õnnistavaid mõtteid. Ja vaevalt on kedagi nii kõvasüdamelist, keda see lihtne laul ei liigutaks. Võime küsida: mis on selles laulus nii erilist, et ta on saanud surematuks? Vastuse leiame igast selle laulu kohta tekkinud legendist. Seda laulu ei tehtud! See laul on sündinud jõulukingituseks inimkonnale kõigiks aegadeks.
Jaak Salumäe
Ilmunud esmakordselt Sakalas  24. detsembril 1988.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)