Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kuidas südant pesta?

03.12.2014 | | Rubriik: Kolumn

Jaan Tätte kirjutab oma raamatus «Vaikuse hääl»: «Kuidas sa tänapäeval südant pesed? Kunagi oli pihitool. Lapsena ma ei saanud aru, miks sa pead minema ja kirikuõpetajale kõik ära rääkima. See ei olnud kohustus, see oli väljakujunenud vajadus.
Elus juhtub asju, mida sa ei saa rääkida ei oma naisele ega parimatele sõpradele. Sa kannad endas mingisugust väikest negatiivset asja, mis kasvab su sees, närib su südant, hinge ja vaimu. See on ime, aga kui oled selle kellelegi ära rääkinud, hakkab hingel kergem. See on vabanemine. Selleks oligi pihitool vajalik. Aga tänapäeval üldiselt me ei kasuta seda võimalust.»
Advendiaja kiriklik tähendus on mitte meelelahutus, vaid meeleparandus. Aga kuidas sa tänapäeval meelt parandad, kuidas südant pesed? Räägitakse aja mahavõtmisest, enesesse vaatamisest, suhete korrastamisest ja prioriteetide seadmisest. Need on vaieldamatult olulised ja vajalikud toimingud, kuid nagu me hästi teame – piisavalt umbmäärased, laialivalguvad ja kergesti lahustuvad meie pealiskaudsete suhete ja rööprähklemise virvarris.
Võtad küll üheks õhtuks aja maha, kuid homme surud gaasipedaali jälle põhja. Vaatad endasse, aga kuna avanev pilt ei pruugi olla meeldiv või arusaadav, siis pöörad pilgu kiiresti mujale. Turvalisem on täita advendiaeg kontsertide, kingituste ostmise ja pidustustega.
Jumal on andnud hingede ravimiseks kirikule evangeeliumi ja pühad sakramendid. Ilma nendeta jääb meie meeleparandus poolele teele, piirdudes vaid sisekaemuse või inimlike suhetega. Kõik algab aga osaduse uuendamisest Kristusega, kelle kujutist me endas kanname ja kelles näeme seda olendit, kelleks meiegi loodud oleme. Üksnes tema võib uuendada meie vaimu ja kinkida puhta südame.
Helilooja Arvo Pärdi sõnadega: «Inimkond on kannatav prügimägi, kus ilma iga üksiku kahetsuseta midagi ei muutu. Ma usun seda, aga ise ei võta sellest õppust. Ma usun seda, et kõik inimesed peavad kahetsema, kogu maailm. Iga hingepuhtuse puudumise ilming, see tähendab patt, takistab meil oma loomingus edasi liikuda.
Me takerdume iga sõna ja heli taha, nagu midagi peita püüdes, endale aru andmata, et võti järgmiseks sammuks on patukahetsuses. Sellepärast ongi kõik meie elus nurgeline, ei voola … See osa, mis meis igavene on, peab puhtaks saama.»
Advendiaja rituaalide ja ettevalmistuse juurde võiks kuuluda südame läbikatsumine ja «pesemine» – pihisakramendist osasaamine. Sellest algab ka kiriku vaimne uuenemine ja avatus, millest viimastel aegadel palju juttu olnud. Üksnes puhtakspestud süda saab avaneda Loojale ja kaasinimesele.
Tiitus,Marko

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)