Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kuidas psühholoogiliselt toime tulla uue olukorraga?

10.09.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Mõnikord on inimene põdenud püstijalu läbi raske haiguse, kuid jäljed ilmnevad hiljem. Insuldi või ajuinfarkti tagajärjel tuleb enamasti ilmsiks muutusi haigestunu käitumises, mis mõnikord mõne aja järel mööduvad, kuid mõnikord kahjuks ka püsivad. Oleks vaja välja selgitada, kas on tegu haigusega ja kui, siis millisega. Ka vananemisega kaasneb muutusi käitumises, välja võib hakata kujunema dementsus.
Neuroloogid teavad, et Eestis on dementsus aladiagnoositud. Sageli ei minda arsti juurde ega uurita, mis siis tegelikult inimesega toimub. Me ei ole just väga haritud, kui asi puudutab meie vananemisega seonduvat, kuigi soovi korral võib sellekohast kirjandust leida nii raamatukogust kui Internetist. Dementsuse all kannatav inimene ei ole ise suuteline mõistma, mis temaga toimub. Vaja oleks uuringuid olukorra selgitamiseks ja õpetust, kuidas dementsuse kujunedes olukorraga kohaneda ning mida edaspidi oodata. 
Tähtis on mõista, mitte süüdlast otsida
Teadmatusest tulenev stress ja mure leiab leevenduse adekvaatse info kaudu. Vananevas ühiskonnas on pereliikme dementsus paljude perede probleem. Meie süsteem inimesi nende mures veel eriti ei toeta ning abi ja informatsiooni leidmine võib olla keeruline. Näiteks on Soomes sisse seatud mälunõustamisteenus, mis abistab inimesi nende kodude ümberkohandamisel, annab näpunäiteid turvalisuse kindlustamiseks ning dementsusega inimese päeva sisustamiseks.
Omaste seisukohalt on oluline mõista, et vana ema või isa puhul pole tegu kiusu või ühtäkki halvenenud iseloomuga. Ta ise on samuti segaduses ning püüab oma olukorraga toime tulla. Kõik «tühjad» hirmud ja tunded, mida ta tunneb, on tema jaoks reaalsed. Segadust suurendab see, kui tema kõrval olevad inimesed püüavad teda «kasvatada» ning tema kogemust eitada. Nii on konfliktid ja meeleheide kerged tulema. Pole mõtet riielda, sundida kedagi end kokku võtma, ega ise meelt heita. Abi on rohkem sellest, kui ollakse teadlikud konkreetse haiguse olemusest ning õpitakse uues olukorras toime tulema.
Abi ja nõuandeid vajab ka hooldaja pereliige
Esimeste mäluhäirete ja dementsuse kujunemise tunnuste saabudes on tavaline, et haige ise püüab oma segadustunnet varjata, püüab veel igati toime tulla, tubli olla, leiab oma kummalisele käitumisele vabandusi ja põhjendusi. Ometi vajab ta järjest enam tuge. On oluline püüda luua keskkond, kus hooldatav võimalikult kaua ise või väiksema abiga toime tuleb.
Abi ja nõuandeid vajab ka hooldaja rolli sattunud pereliige. Pöörduda võiks erinevate vananemisega seotud haiguste all kannatavate inimeste liitude poole, kuhu on koondatud sarnases olukorras olevate inimeste kogemused. Otsida võiks ka Internetist, tippides otsingusse sõnad «dementsus», «vananemine» või «Alzheimer».

Katrin Raamat,
Tallinna Diakooniahaigla sotsiaaltöötaja

Esmane nõuanne: märgates lähedase või hooldatava juures uusi ja esmapilgul kummastavaid käitumise märke nagu mäluhäired, erinevad hirmud, veidrad jutud, süüdistamised jms, peaks esimese käigu ette võtma perearsti juurde ja paluma konsultatsiooni kas temalt või, veel parem, võimalusel neuroloogilt.

Üks kommentaar artiklile “Kuidas psühholoogiliselt toime tulla uue olukorraga?”

  1. Julius Kört ütleb:

    Hää on ,kui asjatundja räägib. Muidugi peaks siin Soomest eeskuju võtma ning looma mälunõustamisteenus.Kunagi austati meie ühiskonnas vanu inimesi, nüüd on rullnokkade aeg nii kodus kui poliitikas.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)