Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuidas portreteerida Paldiski kogudust?

15.10.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Paldiski kirik pühitseti 1842. aastal. Fotol tervitab õpetaja Merle Prass-Siim kirikulisi. Tiiu Pikkur

EELK Paldiski Nikolai kogudus asub linnas, mis kaua aega oli suletud linn ja küllap praegugi veel paljudel avastamata on.

Koguduse õpetaja Merle Prass-Siim, milline on Paldiski  koguduse nägu?

See on hea küsimus. Nagu teame, on Paldiski väga omapärane linn, juba selle poolest, et see oli nõukogude ajal suletud linn.
See kõik on jätnud oma jälje. Julgen öelda, et linna eripärast on tingitud ka koguduse eripära.
Paldiski koguduses on väga vähe neid inimesi, kes on Paldiskis sündinud ja kasvanud ja kes peavad seda linna päris oma kodulinnaks.
Ülejäänud inimesed on asunud siia elama ja neil pole mingit seost selle linnaga. Ei ole neil siin vanavanemaid, juuri. Nad tulevad ja lähevad. Ja see kõik on tunda ka koguduses.
Kui mõni uus ja aktiivne inimene on Paldiskisse kolinud ja on tulnud ka koguduse liikmeks, siis mõne aja pärast kolitakse paremasse kohta, lahkutakse kogudusest või jäädakse koguduse­elust üldse kõrvale.
Kuid me ei heida meelt. Meie kogudus on küll väga pisike, kuid sellele vaatamata tubli. Oleme õnnelikud kõigi koguduseliikmete üle, kes meie väiksesse kogudusse kuuluvad. Rõõmustame ka nende väheste aktiivsete üle, kes meil on.
Üks selline tubli hing on meie kirikumees Marve Aus, kes on sündimisest saati elanud Paldiskis ja tal pole kunagi mõtteski olnud, et võiks mujale kolida. Paldiski on ja jääb tema kodulinnaks.
On ju veel teisigi, kes on siin sündinud, kuid keda elu on viinud Tallinna. Oma kõrgele eale vaatamata leiavad nad päris sageli tee taas Paldiskisse ja oma kogudusse.
Meil on ka tubli juhatus, kes on kiire reageerimisvõimega ning alati nõu ja jõuga abiks.
Missugused on koguduse rõõmud ja mured?
Nagu igas koguduses, nii on ka Paldiski koguduses rõõme ja muresid. Kuna muresid on alati rohkem, siis me oleme läinud seda teed, et räägime rohkem sellest, mis meile tegelikult rõõmu teeb.
Oleme rõõmsad oma koguduse üle, nende inimeste üle, kes kirikus käivad ja tegemistes kaasa löövad. Loomulikult võiks neid alati rohkem olla, kuid peab rahul olema sellega, mis on.
Me oleme rõõmsad oma väikese ja kasvava pühapäevakooli üle ja pühapäevakooliõpetaja üle, kelle südameasjaks see töö juba paar aastat on olnud.
Käesoleval aastal on meil rõõmuks palju põhjust, sest 15. juunil oli Paldiski koguduse 245. sünnipäev ja 15 aastat sai täis sõprussuhetel Kirkkonummi soomekeelse kogudusega.
Oli sõpradega ühine jumalateenistus ja osadus kohvilauas. Oleme rõõmsad selle üle, et lõpuks on kaante vahele saanud ühe Paldiski koguduse ja linna jaoks olulise mehe elulugu – 31. augustil toimus raamatu «Carl Friedrich Kalk – väikese linna suur mees» esitlus.
Otsime igas päevas rõõmu ja päikest. Tunneme rõõmu ka pisikestest asjadest ja oleme Jumalale selle kõige eest tänulikud.
Muret teeb, et meie väikese kiriku aknad on väga halvas seisus. Lasevad tuult läbi ja sooja ei pea. Kogume küll uute akende jaoks raha, kuid see läheb väga vaevaliselt, sest vajaminev summa on suur.
Ka kirik vajaks remonti ja katusegagi on kehvad lood. Kuid kõige selle juures on meile abiks olnud Paldiski heategevusfond Uus Laine, kellega kogudus teeb aktiivset koostööd ja kes meid võimalust mööda ka aitab.
Tiiu Pikkur

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)