Kuidas ohjeldada kurjust?

Täna tähistab Eesti Kaitsevägi 104. aastapäeva, eelmisel nädalal pidas sama väärikat sünnipäeva Kaitseliit. Nii kaitsevägi kui Kaitseliit on olnud Eesti riigi sõjalise julgeoleku loomisel ja tagamisel võtmetähtsusega organisatsioonid. Kui kaitsevägi koondab kaitseväekohustuse alusel reservarmee regulaarüksused, siis Kaitseliit ühendab vabatahtlikult koondunud mehed ja naised, kes tegelevad laiapindse riigikaitsega ning täidavad erinevaid tsiviilülesandeid. 

Vahel võime kergesti hakata arvama, et kui kaitsevägi ja Kaitseliit on olemas, ju siis nemad meid sõjalise ohu korral kaitsevad ning meil pole vaja muretseda. Ukraina pinnal toimuv esimene konventsionaalne sõda pärast II maailmasõda Euroopas näitab meile selgelt kätte, et sõja korral on rahva valmisolek ja tahe ennast kaitsta võtmetähtsusega. Rahva kaitsetahe on see, mis annab jõudu sõduritele ja toetab nende moraali lahingutes. Kindlasti pole see teisiti ka meil. Nii moodustub Eestit kaitsev jõud kaitseväe ja Kaitseliidu ühistest pingutustest ning rahva tahtest. 

Kuid miks räägime kirikulehes riigikaitsest? Esiteks, sõduriamet on mitmeti komplitseeritud. Eriti seoses sellega, et lahingus näeb sõdur elu ja surma hapraid piirjooni. Just siin saavad kaplanid olla abiks, et aidata leida tähendust ja mõtet ka keset kaost ja hävingut. Kristlikus usus peituv usk ja usaldus Jumala vastu ning lootus pakuvad meile perspektiivi, mis läheb kaugemale selle maailma kannatusest, valust ja ebaõiglusest. Teiseks, meie rahva ja riigi hea käekäik on ka meie, kristlaste vastutus. Meil on ühiskondlik kohustus teenida oma riiki ja vajadusel seda kaitsta. Nii on loomulik, et koguduste liikmed toetavad oma rahvast selle rõõmudes ja ka muredes, rahus ja sõjas. 

Kuid kes meist ei tahaks elada valu ja kannatusteta maailmas, kus puudub sõda ja vägivald? Tõenäoliselt enamik meist. Ometi seisame inimühiskonnas aeg-ajalt silmitsi kurjusega, mis leiab endas õigustust anastada, tappa ja hävitada. Kuidas siis taltsutada ja ohjeldada sellist agressioonisoovi? Jõu kasutamise ja vastuhakkamise osas on kirikus alati olnud erinevate vaadetega inimesi. Patsifistid leiavad, et vägivalda ei saa ohjeldada vägivallaga, ning seavad eesmärgiks rahu ja vägivallatuse. Õiglase sõja pooldajad ütlevad, et õigust ja korda ühiskonnas tuleb ikkagi tagada ja kurjusele tuleb vastu astuda, kasutades selleks Jumala poolt antud vahendeid (Rm 13; 1Pt 2:13–17). Muide, Martin Luther oli veendunud viimase vaate pooldaja. Ta leidis, et kui mõõk ei kaitse ega taga õigust ning korda, siis hävineb maailm rahutuste läbi. 

Nii toetuvad ka kaplaniteenistused erinevates maailma riikides just õiglase sõja traditsioonile, mille kohaselt tuleb kurjusele vastu astuda nende relvadega, mis meile selleks on antud. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplaniteenistused on sillaks kiriku ja riigikaitsjate vahel, kutsutud ellu selleks, et toetada Eestimaa kaitsjaid. Jätkuvalt on kaplaniteenistustes ruumi vaimulikele, kes soovivad sedasi anda oma panust Eesti riigikaitse tugevdamiseks. Kaplani rolli teebki unikaalseks see, et ta on samal ajal nii vaimulik kui ohvitser ja see loob unikaalseid teenimisvõimalusi. Kasutagem siis meile antud võimalusi ja palvetagem jätkuvalt meie riigi, rahva ja kaitsejõudude eest!

 

 

 

 

Ago Lilleorg,

kaitseväe peakaplan