Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kuidas nad meid manipuleerivad?

17.08.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Manipuleerimise olemuse kohta on kirjutatud, et manipuleerimine on «inimmõtlemise ja käitumise ideoloogiline või sotsiaalpsühholoogiline mõjutamine soovitavas suunas, eriti massiühiskonnas. Taotletud suhtumise või käitumisviisi saavutamiseks kasutatakse kõikvõimalikke võtteid (ka demagoogilisi), sotsioloogilisi ja muid andmestikke ning massikommunikatsioonivahendeid» (EE nr 6, lk 160).

Manipulatsiooni kohta märgitakse – (tüssav) osavusvõte. Ladina sõna manipulus tähendab ‘pihk, peotäis’. Seda vist ei anna tõlkida ‘pehme, sisutu inimene’, kuigi man on paljudes keeltes ‘mees, inimene’.

Võõrsõnade leksikonis märkasin üht sulgudesse asetatud lisandsõna «manipulaator» – tehnikas seade millegi (kaug)käsitsemiseks. Tõepoolest, manipuleerimine toimub kaugemalt, vahemaa tagant. Et oleks kerge piltlikult haarata, siis manipulaatori näiteks võib tuua metsaveoauto palgitõstuki, mis on inimese käe eeskujul tehtud.

Hüpiknukk ja marionett

Mul on küll paha tunne, et inimestega manipuleeritakse. No mis «meil» üksi, globaliseerumisega oleme kõik üks maailmaküla osa.

Manipuleerimine, see on justkui nukuteater, kus näitleja sirmi tagant mingit mängu etendab. Hüplev nukk aga räägib seda, mida näitleja tahab. Nukk liigub täpselt sinna, kuhu näitleja teda liigutab. Olen lapsena nukuteatris käinud ja see ei meeldinud mulle. See polnud «päris», see polnud päriselu.

Nukuteatrist jõuame otse käe juurde. Manus, ladina keeles ‘käsi’, on algtüveks paljudele võõrsõnadele. Tähendab, on käsi, mis liigutab kedagi teist kusagil kaugemal. Tahe, taotlus ja liikumissund tulevad aga käe omanikult, kes võib varjus olla nagu nukunäitleja.

Marionett tähendab nukuteatris kasutatavat nukku kui ka teiste poolt juhitavat tahtejõuetut isikut. Minu kooliajal, kui käis Vietnami sõda, kuulsime palju Saigoni marionettidest, kes olid USA käepikendus Vietnamis. Marionett- ehk nukuvalitsus on selline halva kõlaga väljend.

Kui kõnnib mannekeen

20. sajand tõi laia käibesse moedemonstratsioonid, mille keskne kuju on mannekeen. Flaamikeelne sõna mannekin tähendab ‘mehike’, üldistatult iseseisvusetu, iseloomutu või tahtejõuetu isik. No kõnnib seal vaatelaval poolelutu kuju, teiste valmistatud hilbud seljas, teiste võõbatud nägu peas. Ei suuda mõista, miks neid demonstratsioone üldse korraldatakse.

Tütarlaste paljas kõht oli ehk esimene lähtepunkt selle jutu kirjutamiseks. Neidude paljas keskkeha on nii valdav, et õudne hakkab. Ei saa selle vastu talvekülm ega suvesoe. Pakasega vaatad: karvane jopp seljas, isegi peasall, aga nabavööde endiselt paljas. Suvekuumuses märkad: paarikene tänaval, neiu väga rase, kõhukene nagu paljas kõrvits ees.

Miks küll? Tähendab, on midagi, mis neile mõjub palju tugevamini kui inimlikud kaalutlused hea ja õige järele. Võib-olla igaüks neist ise ei tahakski nõnda olla, aga kus sa saad – «tume sund» vajutab kõigile ühtmoodi lagipähe.

Kurja võim inimese üle

Kui mõjutatav on inimene, kui nõrk on inimene, kui vastuvõtlik on ta kurjale ja kõverale! Naine on muudetud oma keha orjaks. Juuksed, kulmud, huuled, küüned, varbad ja naha siidpehme siledus – see on nõiaring, millest enam välja ei saa.

Vahetpidamata on midagi värvida, lakkida, maha kraapida, lahustada, puhastada ja üle värvida. Homme algab kõik jälle otsast ja ülehomme kordub seesama.

Ja oleks siis kena väljanägemine, aga see on pigem kurja võim inimese üle, mis läbi võõbatud silmalaugude vastu vaatab. Inimene on kaugenenud loomulikust looduspärasest elust ja kosmeetika ei kata seda tühjatunnet. End kriipspeeneks näljutanud piigad teevad mind tõeliselt kurvaks. Sihilikult rikuvad nad ennast mingi jõu toimel.

Teoloogiadoktor Toomas Paul rääkis ühes hommikuses raadiopalvuses seitsmest surmapatust. Minu kõrv püüdis kinni ühe lõigu. Jutustan ümber. Inimene on kaugenenud Jumalast. Küsimusele, keda sa usud, vastab eestimaalane täna kõige sagedamini: iseennast.

Kitsast väravast algab tee

Ja nüüd Pauli mõtteläige: kui mul Jumalat enam ei ole, siis ole mul vähemalt sina, mu kallim. Nõus. Nii lõppematu muusikatööstuse kui muu moe poolest – «sina, mu kallim» on täielikult üle ekspluateeritud. See viisikeerutus on läila ja tüütuseni korduv.

Kord sügisõhtul Rõuges pastor Leimanni oodates vaatasime tema abikaasaga seinal pilti «Kitsas tee ja lai tee». Keegi kunstnik oli tumedates toonides maalinud Piibli kirjakoha (Mt 7:13–14): «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes selle leiavad.» Nii saadi aru massikultuuri ja üksiku mõtleja vastuolust aastasadu tagasi.

Siitsamast kirikulehest olen lugenud lauset: «Kõik head asjad siin maailmas tulevad vähemuse juurde.»

Päris pikka aega koolis töötades olen ma väga harva näinud TARKA inimest. Kes oleks kohe tõeliselt tark! Kelle iga sõna, mis välja voolab, on puha õige. Igatsus on küll sellist näha. Miks tarku inimesi peaaegu ei olegi?

Tarbimine teeb rikkaks?

Tarkuse puudumine aga soodustab inimese manipuleerimist teiste jõudude poolt. Vaja on haridusreformi. Õpetuse sisu ei vastavat tänapäeva nõuetele. Õppekavasid tuleb lihtsustada. Mulle küll tundub, et see pealiskaudsuse ja lihtsameelsuse aretamine on otse kohustuslik. Sest mida tobum ja jobum inimene on, seda kergem on teda ümber sõrme väänata.

Tarbimisühiskonna eesmärk näib toota võimalikult palju asju ja neid võimalikult palju tarbida. Kuigi paljusid vidinaid pole inimesele üldse vaja. Sinult oodatakse mitte seda, et oleksid hea töömees, meeldiv inimene, patrioot, vaid seda, et sa oleksid tarbija. Sööksid sisse, laseksid välja ja maksaksid selle kõige eest!

Kes seda uskus

Võrus jalatsivabriku juures oli 2003. aasta valimiste eel hiigelsuur Juhan Partsi portree. Käisin sealt mitu korda mööda. «Juhan Parts peaministriks», lugesin kirja. Ei saa ta tühjagi, mõtlesin, ja kõndisin oma teed.

Mõni nädal pärast valimisi tuli naiskolleeg õpetajate tuppa, pani koti lauale ja kohmas väsinud häälega: «Kas siis nüüd ongi see Juhan Parts peaminister või?» Vajus kustunud olekus diivanile. Mäletan, selline õhtupoolne laskuv päikesevalgus oli. Lisandit s e e Partsi nime ees võib igaüks vastavalt oma tundmustele värvida.

Oligi peaminister see Juhan Parts, kelle puuinglise keelt Rakvere teatri etenduses «Misjonärid» nii andekalt järele tehti, et kogu saal spontaanselt naerma pahvatas. Tead küll, et manipuleerivad oma plakatitega, aga täpselt aru ka ei saa, kuidas see mehhanism toimib.

Kollektiivse juhtimise valu

Tänast demokraatiat kannab siiras usk, et kõike saab korraldada valimiste teel. Valime mingi kogu ja küll see seisab meie eest. Vene revolutsionäärid hakkasid 20. sajandi algul nõukogusid valima just seepärast, et senist ainujuhtimist hägustada ja lõhkuda. Ei läinud aga kuigi palju aega mööda, kui võim koondus ka nõukogude maal järjest enam ühe inimese kätte.

Kuidas seda ajaloo jooksul ka proovitud ei ole, küsimus ainujuhtimise ja koosjuhtimise suhtest jääb. Selge on, et väga laia ringiga juhtida ei saa. Laiale ringile pakume võimalust anda üks hääl valimistel (mis on nullilähedase kaaluga), ise aga juhime häältebuketti varjus. Murphy naljaseaduste parafraas: kui tahad midagi nässu keerata, anna see kollektiivse juhtimise kätte.

Tänased moodsad päevapoliitikud ju nõukogude aega ja okupatsiooni hästi ei suhtu, aga nõukogud on meil taas! Nii et jutt nõukogudest on täiesti omal kohal.

Ennusta mul, mustlane

Tänast elukorraldust kannab ka siiras usk sellesse, et 101 pead on igal juhul targemad kui üks pea. Eesti on parlamentaarne vabariik, kuulutavad nad uhkesti. Sõnale «parlamentaarne» on antud kullakõlaline läige. Ma ei ole selles väga veendunud, et igas olukorras on parlament parim võimalus asjade otsustamiseks. Pigem näib see järeleandmine inimlikule mugavusele ja lõtvusele: äh, las läheb! Küll nemad seal arutavad ja jagelevad. Kui aga minul tuleb tõusta ja minna tegudele, siis pean ma ise kõva ja kindel olema.

Kapitalism toetub inimlikule rumalusele, inimlikele nõrkustele, inimeste ihadele ja mugavusele. Leiva-saia või toolide-laudade tootmisega ju väga rikkaks ei saa. Aga tahaks küll! Seepärast tuleb tagant õhutada ja piitsutada inimlikke nõrkusi söögi, joogi ja seksi järele. Lõputud võlad, lõputud laenud. Laena! Raha otsas – helista 1333 ja raha tuleb.

Raha on präänikuks

Lõputult ei saa säärane pidu kesta. Loen ajalehtedest ennustuse kuulutusi. Ebausu pidu kestab. Kui kuulutatakse, järelikult helistavad. Miks helistavad? Mõistust vähe.

Tsirkuses kasutab loomataltsutaja piitsa ja präänikut. Piitsaga hirmutab looma tagant ja präänikuga meelitab eest. Stalinil oli edasitõukavaks jõuks hirm ja õudus. Hitler ütelnud, et rahvamassi tuleb suhtuda kui naisesse, kellele meeldib alistuda. Tähendab, massiteadvust tuli nagu vägistada.

Kapitalism on leidnud, et präänik, meelitus on hulga efektiivsem kui sund ja kole taganttampimine. Präänikuks on kapitalistil muidugi raha. Raha eest hüpleb väike inimene läbi rõngaste, roomab maas ja poeb läbi torude kapitalismi tsirkuses. Pealegi on pangad ja laenunõustajad palju kultuursemad ning viisakamad kui koonduslaagrid ja vangivalvurid.

Kasiino vilgutab öös oma värvilisi tulesilmi ja muudkui meelitab õnnetuid mängusõltlasi. Muinaslugudes vilkusid suveöises rabas virvatuled, mille paistel veidrad mehikesed pakkusid õnnetule eksijale kulda ja hõbedat vaid verepiiskade eest. Aga kõik siin ilmas tuleb ju verest! Sinu hing, soovid ja ihad on sinu veres, mille vanemad on sinu sisse andnud.

Raha mõju inimese üle on salakaval ja pahatihti aimamatugi. Ühel kortermajal valati uus trepp ja betooni sisse pandi ka nõu müntidega. Kahe tunni pärast oli nõu mördi seest välja urgitsetud, räpakas aukki tasandamata. Mis nad sealt võisid saada? Kaheksa krooni ehk. Aga kellelegi oli seda kaheksat kroonigi rohkem vaja kui oma hingerahu.

Usk aitab inimest

Usk. Lihtne kindel usk aitab inimest. Kui ma mingit asja alustades ei usu, et see täielikult õnnestub, siis ma parem ei teegi seda. Ma pole kogenud üleloomulikke jõude. Ei kuule ma hääli, ei näe nägemusi. Füüsikuna tean, et seda ei saagi olla. Mõne kasuliku vastuse oma tegemistele olen siiski saanud.

Kaheksakümnendate lõpupoole hakkasin diislikütust koguma. Diislikütte hind tõusis 1991/1992. a vahetusel umbes nelisada korda ja ma sain palju kasu. Sünniaasta järgi olin aktiivseimas eas riigikorra vahetusel; segaduste aeg pakkus häid võimalusi. Õnnistus on seegi, et ma praegu metsakolkas elan, varjul kurja maailma eest. Mind vist veel hoitakse millegi jaoks.

Kui usku ei ole, siis asendab seda ebausk. On ju palju ravitsejaid, selgeltnägijaid, kaardimoore, teadmamehi. Minu veendumus on küll selline, et 90% sellest «teadusest» on puhas pettus. Ma ei välista, et on mingi väike osa tõelisi vaimutundjaid, aga need kindlasti ei näita end edevalt kõigile.

Ja et pettuse ja tõe vahel ma vahet teha ei suuda, siis on kõige kasulikum neist eemale hoida. Kirikud on meil peaaegu tühjad, usuõpetuse vastuvõtuks pole ühiskond valmis, aga inimene käib kaardimoori juures, tassib raha ennustajale. Mis see küll on? Hingeline segadus on.

Koolis kogesin, kui kerge on inimest petta. Kaks või kolm korda nende aastate jooksul läks mul füüsikaharjutus valesti. Piinlik oli end tagantjärele korrigeerida, pühkida ja parandada. Õpilased kirjutasid kõik silma pilgutamata maha, mis ma neile ette panin.

Kui inimene valdkonda ei tunne, siis jääb tal üle ainult suu ammuli kuulata ja vaadata, asju taipamata. Ravitseja avab ja sulgeb kanaleid. Inimene seda ju kuidagi kontrollida ei saa. Jääb üle uskuda nagu reklaamkirja pakendil.

Rannar Susi

Üks kommentaar artiklile “Kuidas nad meid manipuleerivad?”

  1. Külaline ütleb:

    Nii et tulge tagasi, kõik hereetikud! Marss marss! Mis kollektiivne juhtimine ja kirikute nõukogu!

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)