Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kuidas mõista mõistmatut?

07.09.2007 | | Rubriik: Arvamus

Tartus 28. augusti õhtul alanud filmifestivalil «tARTuFF – armastuse mitu nägu» linastus Raekoja platsil kuue päeva jooksul 12 mängufilmi, mille ühendavaks teemaks oli armastus.

Lisaks peamiselt romantilistele suhetele keskenduvale vabaõhukinole pakkus tARTuFF armastuse teist nägu Athena keskuses, kus leidis aset rahvusvaheline konverents «Religioonitolerants – võimalus, kohustus, vastutus», mida toetas filmiprogramm, kus arutati erinevate mõtteviiside, uskumuste ja kultuuride kooseksisteerimise võimalusi.

Programmi suurfilmiks oli avaõhtul näidatud palju kõneainet pakkuv, tähelepanu ja auhindu võitnud vastuoluline «Jeesuse laager» (Jesus Camp), mis oli ka tänavu dokumen-taalfilmi Oscari nominent.

Teos esilinastus Amsterdami rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil, mis on üks maailma suurimaid. Seal saatis filmi tohutu publikumenu, seepärast valiski tARTuFFi filmiprogrammi koostaja Kaarel Kuurmaa selle avalöögiks. Tema sõnul oli kava koostatud tasakaalustatuse põhimõttel. «Raske on muidugi tabada 12 filmiga maailma religioossust, seetõttu said ka filmid valitud nende sõnumi intensiivsuse järgi, et nad ütleksid midagi,» selgitas Kuurmaa. «Ei saa öelda, et see on religioon 21. sajandil, pigem sai võetud filme, kus on mingi vähemuse teema või uususund. Programmi eesmärk oli näidata erisusi ja tekitada diskussioone. Normaalsusest ei ole huvitav filmi teha, inimesi huvitavad erilised asjad,» lisab ta.

Seega oli festival teatud mõttes proovikivi Eesti publiku tolerantsile – vaadata filme ja püüda aru saada, mitte hukka mõista. Et religiooniteema on dokumentaalfilmides kuum, näitab Kuurmaa sõnul nende filmide hiline valmimisaasta.

Parajalt šokeeriv

Filmi «Jesus Camp» juhatas sisse teoloogiadoktor Pille Valk. «Teravat vahedat elamust selle filmi puhul ei maksa ootama jääda, see tuleb nii ehk teisiti,» alustas ta.

Valk kirjeldas sissejuhatuseks situatsiooni, kus Ameerikast kui äsja ülesleitud maailmast sai pelgupaik neile inimestele, kes paistsid silma erilise usulise innukuse ja pühendumisega. Nõnda kujunes seal religioosses mõttes küllaltki omapärane elanikkonna koosseis. «Me näeme seal hästi palju erinevaid ja vägagi innukaid rühmitusi, kes on loonud aja jooksul konteksti, kus usuvabadusel on natuke teistsugune tähendus kui euroopalikus mõttes. Kus tegemist on rõhutatud mittesekkumise poliitikaga ja sellega, et kõikvõimalikel rühmitustel ja kogudustel on võimalik oma elu elada niimoodi, nagu nemad seda õigeks peavad.»

Samas lisas ta, et Ameerika Ühendriigid on niivõrd suur ja mitmekesine riik, et üksikute värvikate kildude põhjal mingisuguseid suuremaid üldistusi tehes tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. «Sest tegemist on teistsuguse kultuuri kontekstiga, teistsuguse religiooni rolliga selles ühiskonnas, millest film meile pajatab,» selgitas Valk.

Filmis nähtud rühmitus kuulub evangelikaalide usurühmitusse. Siinkohal ei tohiks neid segamini ajada evangeelsete vooludega. «See on üks niisugune edasiarendus või reformatsiooni ajal alguse saanud vooludest, mida iseloomustab eriline pühendumine ja innukus. Kusjuures selle liikumise raames hinnatakse eriliselt sügavat inimest tervikuna haaravat pöördumise kogemust.»

Lastel pole valikut

Üks huvitav fakt selles filmis on Valgu arvates see, et 75% selle mõtteviisiga inimeste lastest on koduõppel. «See, kuidas neid lapsi õpetatakse ja mida neile õpetatakse, näitab, et meie arusaamad vabadusest, vanemate õigustest-kohustustest võivad olla väga erinevad. Selles mõttes on film terane tolerantsuse lakmuspaber: mismoodi meie suhtume sellesse, mida me filmis näeme, mida me arvame nendest inimestest ja sellest õpetamisest.»

Selles filmis on väga palju küsimusi, millele üheseid vastuseid pole. «Minu jaoks on siin võib-olla kõige olulisem küsimus laste vabadusest. Laste südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabadusest. Mil kombel see meile filmist vastu vaatab, mil kombel selles liikumises sellesse suhtutakse, on minu arvates väga tõsine küsimus. Kas neil lastel reaalselt on valikuvõimalust? Ja teistpidi, kes oleme meie, et hakkame neile ettekirjutusi tegema?

Tegemist on väga kiiresti laieneva liikumisega maailmas – karismaatilised ja evangelikaalsed voolud kristlikus kirikus kasvavad. Kui varsti on vastavalt evangelikaalide unistustele 40% Ameerika kodanikest nii või teisiti seda laadi religioossusega kokku puutunud või seotud, mil kombel see hakkab mõjutama ühe maa ja rahva saatust tervikuna?»

«Jesus Camp» räägib, et usumaastikul on esile kerkimas kiiresti kasvavad karismaatilised evangelikaalsed kogudused, mille mõju suureneb ka riigi poliitilises elus. Heidi Ewingi ja Rachel Grady film tutvustab vaatajale ühe niisuguse kogukonna elu läbi laste ja nende õpetaja, taustaks pildikesi lastelaagrist.

Merje Mänd

 

ARVAMUS

Katrin (24): Ma arvan, et film iseenesest oli väga hea, pani mõtlema usufanatismist. Olen varem osalenud selleteemalistel loengutel, kuid äsjanähtu tekitas ikka tugevaid emotsioone. Selline lastega manipuleerimine oli ehmatav ja päris õudne vaatepilt.

 

Tiina (22): Ma ei mõista, mis on head ja ilusat hüsteerilises lapses? Minu arvates väga jõuline ja vihane liikumine. Film iseenesest oli hea, sest vaatajatele oli antud valikuvõimalus, kuid lastelt oli see võetud juba sündides.

 

Eesti Televisioon näitab septembrikuu jooksul koostöös tARTuFFi raames toimuva religioonitolerantsi filmiprogrammiga nelja filmi religiooni mitmetahulisusest tänapäeva ühiskonnas. Filmid on eetris kolmapäeviti alates kella 22.25st.

5.09 – «Jonestown: Rahva Templi elu ja surm», USA 2006,

12.09 – «Last Supper», Rootsi 2006,

19.09 – «The Quest for the Missing Piece», Iisrael, Saksamaa 2007,

26.09 – «Jesus Camp», USA 2006.

Festivali kodulehekülg: http://www.etv.ee/dokkaader/

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)