Kuidas me mäletame?

Mälu ja mäletamine on üks võtmeteemasid kestmise mõtestamises. Ajalooline mälu on see, mis rahvust üleval hoiab. Kollektiivsel ajaloolisel mälul on erinevad tahud, seepärast pakub huvi see, kuidas keegi minevikku mäletab.

Arsti ja endise Gulagi vangi Heino Noore 100. sünniaastapäeva tähistamise mälestuskonverentsile Haapsallu kutsutud kõnelejad mäletasid minevikku, mil nad said olla Heino Noore kaasteelisteks, ühtemoodi. Üks kõnelejaist, Imbi Paju nimetas tagantjärele kahte koosoldud tundi Läänemaa ühisgümnaasiumis võimsa sõnumiga konverentsiks, harivaks ja väestavaks kogemuseks. 

Konverentsil kõnelejad meenutasid Heino Noort, kes vaid neli aastat tagasi igavesse unne uinus, läbi erinevate seoste. Gümnaasiumi saali oli ajalooõpetaja Kalle Lõuna üles seadnud väikese näituse, mis seotud kooli vilistlase Heino Noorega. Hariduselt arstist linnapea Urmas Sukles ja teinegi arst Silver Sarapuu Tartu ülikooli kliinikumist võisid meenutada Heino Noort kui õppejõudu, tarka ja põhjalikult haigega tegelenud raviarsti. 

Tõnu Lehtsaarele ja Imbi Pajule oli Heino Noor mõistev kaaslane, kelle isiklikud läbielamised vangilaagris olid repressiivorganite käes vaevelnud inimeste tunnete ja nendega toimetuleku kirjeldamisel uurimistöös/raamatus/filmis olulised. Piiskop Tiit Salumäel oli jagada meenutusi Heino Noorest kui koguduseliikmest, piibliseltsi peasekretäril Jaan Bärensonil kristlasest, kes muretses piiblite pärast, diplomaat Jüri Treid seob Heino Noorega ühine kodulinn.

Minul oli võimalik kuulajateni tuua pildikesi tartlase Heino Noore läbikäimisest Tartus asuva Eesti Kiriku toimetuse rahvaga. See väga põgus tagasivaade lubas näidata, kui mitmekülgne ja aktiivse eluhoiakuga võis olla üks arst, paljukannatanud arst. Alustasin sellest, et taasilmunud Eesti Kirikus 4. märtsil 1990 oli Heino Noorelt artikkel „Usk ja hingetervis“. 

Paljudel puhkudel oli Heino Noor ise lehepersooniks, arvamuse avaldajaks. Ja kuni oma elu lõpuni jäi ta Eesti Kiriku tellijaks, tähelepanelikuks lugejaks ja heaks sõbraks, kes aktiivselt elas kaasa toimetuse ettevõtmistesse. Olgu selleks siis meediakonverentsid, kus ta alati kohal oli, või toimetuse kolleegiumi koosolek, kus ta osales, kui seal käsitletud teemad teda erutasid. Ja kui Ago Pärtelpoeg oli just Heino Noore lahkumise eel saanud valmis raamatu „Elamise pikad varjud“ käsikirja, siis sai raamat trükieelse ettevalmistuse just Eesti Kiriku toimetuses.

Kuna Heino Noor oli koolipõlves olnud noorkotkas, tema ema Salme Noor Naiskodukaitses, isa Karl Noor ohvitser, olid mälestuskonverentsil kõnelemas ka Tiina Leesik Naiskodukaitse Lääne ringkonnast ja Kaitseliidu major Andres Välli. Konverentsi korraldasid Haapsalu Püha Johannese kogudus, Haapsalu linn ja Läänemaa ühisgümnaasium.

Nädalavahetusel Haapsalus toimunud mälestusüritused hoidsid inimeste pilgud minevikus ja erakordsel inimesel. Heino Noor oli läbi elu aktiivne ja uuele avatud, koondades enda ümber mõttekaaslasi, jagas headust ja mõistmist. Me mäletame, kui jagame oma tundeid ja kogemusi.

 

 

 

 

Sirje Semm,

ajakirjanik