Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kuidas ma kaevikust kiriku leidsin

17.06.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Äsja seljataha jäänud kaplaniteenistuse 20. aastapäeva sündmused panevad ajas tagasi vaatama ning olnut hindama. Nii otsisin välja oma vana päeviku aastast 2002, mil osalesin kap­lanite orientatsioonikursusel järjekorranumbriga 7.
Kolmanda ülikooliaasta kevadeks olin jõudnud punkti, kus õpingud kasvasid üle pea ning tuleviku osas ei näinud valitud erialal erilisi valguskiiri. Ja siis tabas värske pahvakuna mu teadvust peahoone seinal olev lakooniline teade kursuse algamise kohta.
Kuumal juulikuul leidsingi end Paldiski Rahuoperatsioonide Keskuses nagu teisel planeedil: igahommikused jooksmised, rivitunnid, langenute matmine, magamine kaevikus, relv kaisus, maskeerimised, rännakud, igapäevased palvused nii kasarmus kui põllul. Ja mis peamine: head kamraadid ühistes raskustes ning rõõmudes. Asjata ei öelda, et sõjaväest saad sõbrad kogu eluks. Ja et lahinguväljal pole ühtegi ateisti …
Olen kirjutanud ühel õhtul kasarmus viibides järgmised read: «Mul on tunne, et mu empaatiavõime on kasvanud ja soov anda endast parim oma meeskonna heaks. Mis kõige tähtsam: olen õppinud palvetama ja oma palvetesse uskuma. Kummaline küll, aga ma tunnen end järsku kristlasena …»
Jah, see kursus oli midagi uut minu jaoks igas võtmes. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja sealt edasi veereski kõik loogilise ning entusiastliku lumepallina edasi. Niisiis: kas kaplaniteenistus on mulle midagi andnud? Täiesti kindlasti on. Aga kas kaplaniteenistus annab midagi sõdurile? Ma ei kahtle selles hetkegi.
Meie ühiskond küll paraku kahtleb palju ja selles pole midagi uut ega imekspandavat. Vahel närib kahtluseuss isegi kirikumüüridest välja, mis on samuti inimlik ja mõistetav. Ehk siis: kas kaplaniteenistus annab midagi kirikule?
Sellele küsimusele tahaksin vastata peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere sõnadega aastapäevajutlusest: «Kui inimesed ei leia enam teed kirikusse, siis peab kirik ise leidma tee inimesteni. Kaplaniteenistused on siin vaid üheks, kuid samas üheks tõhusaimaks võimaluseks. Kinnitan, et ka väljaspool kogudusi otsivad inimesed oma elule mõtet, püüdlevad olla paremad kui saanuks, igatsevad armastuse järele, loodavad, et maailm on hoitud ja et kuskil on kõrgem vägi, mis suudab meid täita rahu ja rõõmuga. /…/
Inimesed vajavad vaimulikku hoolitsust ka väljaspool kirikut ning kui me tuleme armastuse, rahu ja rõõmu vaimus nende juurde, siis leiavad paljud pikemas perspektiivis kindlasti üles tee ka meie juurde kirikusse.» Eks ta ole – võttis minulgi ju aega aastaid ülikoolis ja lugematuid kordi kaevikus ligunemist, et mõningaid asju taibata.
Kaplaniteenistuse aastapäeval pidas sütitava kõne ka kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras, kes rõhutas, et just kaplanite käes on parim võimalus anda noortele religiooni­alast õpetust, kuna meie haridussüsteem seda ei võimalda ja ise nad seda võimalust sageli otsida ei oska.
Jah, me anname noortele meestele (ja nüüd ka naistele) võimaluse õppida toimetulemist lahingusituatsioonis ja elus üldse. Aga see õpetus sisaldab ka isamaalist kasvatust, moraalset ja eetilist suunamist ning rõhumist sellele, mis on püha: usk vabadusse ja isamaasse, usk iseendasse, usk Loojasse. Mõned haaravad sellest kohe kinni, mõnele jõuavad asjad kohale kunagi hiljem.
«Tahtsin Teiega lihtsalt jagada seda, et minust saab varsti ristiisa,» kirjutas mulle mõni aeg tagasi sõdur mu kõige esimeselt leerikursuselt. Teine saatis sõnumi, et laseb peagi oma paarikuuse poja ristida. Kolmas noormees viibis aasta aega pärast teenistust Taizés ja saatis mulle aeg-ajalt ülevaateid oma elust. Üks sõdur teatas nüüd, kolm aastat hiljem, et läheb siiski üle nelipühi kogudusse. Nojah, läheb, siis läheb – vähemalt on ta nüüd siis osanud leida õige koha enda jaoks.
Sellised märguanded rõõmustavad ning annavad kinnitust: kõige tähtsam ongi ilmselt see, et hea seeme on noore inimese südamesoppi idanema pandud. Küllap igaüks leiab lõpuks ise oma tee ja oma jõu. Ühine jõud ning koostöö on aga see, mis paneb sellele kõigele aluse.
Näide ühisest jõust koorub piltlikult välja ühest minu päevikusissekandest KOK-7-le tagasi vaadates: «Kord lõõskas taas lõunane päike. Oli juuli keskpaik, ja meie sörkisime mundrites ja saabastes igapäevast ringi mööda asfalti mere poole. Siis sosistas mu lahingpaariline, et tal hakkab jaks otsa saama. Võtsime käest kinni ja jooksime niimoodi lõpuni. Jaksu jätkus kahe peale kauaks. Jätkub siiani …»
Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist, kaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)