Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kuidas läheb ja kuhu läheb usuteaduskond?

13.10.2021 | | Rubriik: Arvamus

Tartu ülikooli taastatud usuteaduskonna 30. aastapäevale pühendatud teemapäevast osa võttes rõõmustasin võimaluse üle kohtuda õpinguteaegsete kaasvõitlejatega, ent mida päev edasi, seda olulisemaks hindan ka aastapäeva tähistamiseks korraldatud konverentsi, kus fookusesse seati küsimus, kuhu läheb Eesti teoloogia. Usun, et konverentsi teemat tõlkis nii mõnigi vilistlane küsimuseks, kuidas läheb ja kuhu läheb ülikooli usuteaduskond. 

Meile, vilistlastele, oli oluline kuulda tänastelt õppejõududelt, et sarnaselt aastatetagusega on nüüdki teaduskonna uksele koputamas teadmisjanused, laia humanitaarharidust püüdlevad noored. Priit Rohtmetsa kinnitus, et endiselt on siin võimalik õppida kristlikku teoloogiat, kõlas palsamina neile, keda jutt distsipliinide piiride hägustumisest pisut murelikuks võttis. Neile, kes mitmetest ettekannetest olid salvestanud meelde teate teoloogia fragmenteerumisest. 

Urmas Nõmmiku vastavasisulise väite juurde kuulus küsimus, kas on vajadus siduda rohkem kokku teoloogilisi distsipliine või pigem ehitada sildu teoloogiast teiste teadusharude juurde. Anne Kull näis pooldavat viimast varianti, rõhutades, et Jumala armu sfäär peab kokku langema kogu loodavaga. Professor meenutas kuulsa teoloogi Paul Tillichi mõtet päev enne oma surma: kui saaksin süstemaatilist teoloogiat uuesti alustada, võtaksin arvesse kõiki maailma religioone. 

Veel toonitas ta, et kui mõnikord mõeldakse, et teoloogia saab hakkama ilma filosoofiata või ajaloota või filoloogiata või loodusteadusteta, siis see väide on savijalgadel. Anne Kull: „Väga ruttu tuleb ette piir, kus süvenemine muutub võimatuks, kuna puuduvad vajalikud eelteadmised. Kasvõi näiteks teadmine psühholoogiast, selleks et paremini mõista religioosset kogunemist või teada, kust pärineb mõni liturgiline liigutus.“ Oldi ühel meelel, et teoloogial on teatud mõttes teistele teadustele aru andev kohustus; tal on ülesanne näidata, et maailm on avatud transtsendentsuse suunas.  

Saalist esitatud päringule, kellele ja milleks teoloogiat tehakse, ütles prof Kull: me uurime, sest tahame ise teada saada. Meenutati ka varalahkunud dr Marju Lepajõed, kes ütles, et kõige parem uurimine on see, mis on kasutu, millel puudub praktiline väljund: „Tuleb uurida lustist ja huvist.“

Oli hea kuulda usuteaduskonna juhataja Nõmmiku kinnitust, et 30aastase arengu viljaks võib hinnata hetkeseisu, kus keegi enam ei küsi, kas ja milleks usuteaduskonda vaja on. Sest teoloogia elab ja edeneb, otsides aina uusi pühendunuid ja uusi väljundeid. Nii kaua kui on olemas religioossed kogemused, nii kaua on akadeemiline tellimus ka neid igakülgselt uurida. Seegi mõte jäi meelde konverentsist, mida on võimalik enda mõtete suunamiseks järelvaadata ülikooli kodulehelt.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,                      

taastatud usuteaduskonna esimese lennu vilistlane

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)